õige pea...

Oli mul vaja ükspäev panka minna, et katkestada trenni otsekorraldus ja nad suutsid mulle kenasti tasuta krediitkaardi ära vormistada. Tegelikult arvestasin juba, et sellega võib mingeid lisajamasid tulla, aga kuna tasuta pakuti ja minu teada saab mõningaid tehinguid vaid ainult krediitkaardiga teha, siis mõtlesin, et olgu (iial ei tea, kuna vaja läheb, las kopitab lauasahtlis). Ei tahtnud eriti oma aega intresside, kaardikindlustuste ja muu säärase uurimise peale kulutada, kuigi vastavat infot saadeti nädala jooksul erinevate pangakirjadena vähemalt viis korda. Mitte ainult postkast polnud umbes, vaid oli vaja kaardi aktiveerimiseks ka helistada. Kaart sai peale kahtekümmet küsimust ning pikka ja keerulist juttu ka aktiveeritud, kuigi umbkeelsest (mitte inglasest) pangatöötajast polnud kohati võimalik aru saadagi, nii et ma ei tea, millega ma lõpuks nõus olin või ei olnud. Igatahes krediitkaardile pandi automaatselt peale tasuline kindlustus (kate juhuks, kui töötuks, haigeks jms jään), mille ärasaamiseks oli vaja jälle helistada ja sel korral pidin vähemalt kümme korda endast sõnu välja kiskuma, et öelda viisakalt, et ma ei soovi mitte mingit kindlustust sellele kaardile. Taheti põhjust, minu krediitkaardi otstarvet jne. Ütlesin, et see on igaks juhuks (äkki läheb kunagi vaja) ja oh kus siis toodi välja kohe vastava “emergency” ehk hädaolukorrakindlustuse vajalikkus kõigest nii-ja-nii-palju-naela-eest-kuus. Kordasin lõputult, et mul pole mingit lisakindlustust vaja, et ma ilmselt seda kaarti ei kasutagi ja selle peale targutati lõputult, et kui kaarti ei kasuta, siis kindlustuse eest maksma ei pea ka (kuni balanss on nullis). Pärast kümmekond minutit oleksin olnud valmis kasvõi karjuma, et nad mind rahule jätaksin, aga säilitasin viisakuse ja ütlesin, et kindlustus on vabatahteline (nagu kirjast lugenud olin, kuigi telefonis hakkas juba teistsugune tunne tekkima) ning siis jäeti minuga ka kohe lühidalt hüvasti ja lubati uus kiri kindlustuse lõpetamise kohta saata. Õnneks. Huhh…
Täna tähistasime Ramsgate’i töökohas apteegi kaheaasta sünnipäeva uues majas. Või no mis tähistamine see väga oligi, kuid ega kunagi selles kohas ei juhtu, et lõunatunniks pannakse apteek kinni ja koos apteegiperega (umbes 12 hinge) aetakse juttu, kui vaikivad masinad ning lakkab igasugune töö. Ali võitis MURi tubli tegemise eest (kelle koormuse kasvu arvelt?) kahel kuul 2x£50 ning selle eest telliti neli suurt pizzat ja igale ühele kingiti £10. Imelik oli muidugi £10 vastu võtta ja Domino pizzad olid ikka kehvad küll (olen isegi paremaid teinud ja tädi omaga ei anna võrreldagi – loodetavasti ta seda nüüd jõuludeks lisaroona ette ei kanna, sest kõht nõuab ikkagi kapsaid-kartuleid-liha eelkõige ja ega kõht kahjuks kummist ju pole). Paljud kliendid kingivad jõulukaarte ja toovad maiustusi ning esimesed jõulukaardid sain kaastöötajateltki. Mõned teevad lihtsalt ühiskaardi, mille minagi koos omatehtud tordiga esmaspäeval lauale tahan panna. Muidu oli vaikne reede tööl (haruldus!) ning hommikul oli maa ja taeva vahepealne hallvalge – ei, lund polnud, aga minu mitte terava pilgu pettis hall härmatis ja jääkirmed autodel küll ära. Õnneks polnud tee libe, kuigi Dave oli rõõmus väiksemate kõrvalteede üle, kus ta sai väheke libedasõitu harrastada.
Üha rohkem maju mattub jõuluvalgusesse. Mõtlesin naljaga pooleks, et “the twelve days of running” sarnaselt loole “the twelve days of Christmas” (inglise ülipopulaarne jõululaul) kõlaks hästi ja ei tahaks kohe mitte jõuludeks paksuks süüa, vaid ikka jätaks selle lihtsa ülesande jõuludeks ning hakkasin õhtuti naabruskonnas jooksmas käima, sest siis on ka silmale ilusam, kuna inglased ei hoia jõulutulesid ööpäev läbi sees (nagu ühel varahommikul avastasin). Pealegi tundus absoluutne nulltrenn kehale imelik. Mitte ainult ei tundnud hädavajadust liigutada, vaid imelik oli töölt tulla ning lihtsalt läpaka taha jääda ning magada kella seitsmeni. Viimane laupäev läks uni hommikul kell viis ära (ja siis tõusingi) ning nüüd kipubki juba kuue ja seitsme vahel kaduma. Kas ma just 12 päeva joosta viitsin (sest jooksmine mulle lihtsalt ei istu), aga miski pole võimatu (12 päeva suusatamist kahjuks on võimatu, kuna puhkus kodukülas nõksa lühemalt kestab).
Tegelikult läheb nüüd aeg eriti kiiresti, kuna märkamatult on pea nädal veel jäänudki ja ma pole asjade pakkimiseni jõudnudki. Eelmised kolm vaba päeva kulusid jõuluvalguses majade pildistamisele ja kinkide otsimisele (see peab jätkuma veel hommegi pärast tööd) ning mõned pildid peaks veel tegema. Ma pole Ramsgate’i ega Margate’i südalinna jõulutulesid veel vaatamas käinudki (Broadstairs’ist rääkimata). Töökaaslastele on vaja esmaspäevaks tort küpsetada ning asjade pakkimine ilmselt lükkubki osaliselt järgmiseks laupäevaks, kuna järgnev töönädal saab 45,5-tunnine olema ja õhtul pärast jooksu enam ei jõua. Aga järgmine pühapäev juba olengi teel. Ja ma ei hooli sellest, et libedus Gatwicki lennujaamas võiks mingi segaduse lennukite õhkutõusmisel (-maandumisel) tekitada nagu tänane ilm seda tegi või pidev jama Estonian Airi lennukitega või et jõulupuhkus väga lühikeseks jääb (ilmselt 10 päeva asemel paarina tundub), sest ma olen see õnnelik, kes jõululaupäeval kella poole seitsmeni töötama ei pea, seda jubedat jõulupäevade eelset töökoormust taluma ei pea (mitte et praegu koormust vähe oleks), sest ma olen see õnnelik, kes saab olla kodus, paigas, kus veedetud ajal on hindamatu väärtus...

Üritan enda aega natuke rohkem säästa ka blogi harvema kirjutamise arvelt. Äkki õnnestub.