Esmaspäeva hommikul kuulsin läbi une mobla helisemas, kell oli 7.10! Ja tõesti, tööagentuuri tegelane oli juba platsis (enne 8 am) ning seletas, et paneksime end 20 min valmis, sest ta viib meid autoga tööle. Eks me siis tõmbasime kähku midagi selga, midagi suhu ja siis pidimegi minema. Naine agentuurist üritas GPRS järgi sõita, kuid kokkuvõttes polnud sellest suurt abi ning kogu see üritus tegi kõigile suurt nalja. Igatahes seiklesime inglise hommikuses liikluses pool tundi (olles eelnevalt vähemalt viide-kuude valesse suunda sõitnud), kusjuures kohale jõudes selgus, et vahemaa oli meie maja juurest olnud vaid miil :D
Bemrose Booth’s juhatati meid kiiremal tempol tööülesanneteni, kuna olime ikkagi 15 min hiljaks jäänud. Boss ei küsinud pikalt midagi, vaid saatis ühe inimese juurde ja see omakorda järgmise juurde jne. Ja nii ma sattusingi lattu kalendreid papist kestadesse pakkima :D
Esimesel päeval visati kohe tundmatusse vette, aga ära päris ei uppunud. Iseenesest lihtne ja labane töö, aga väsitavalt monotoonne. Lakkamatu trükimasinate müra, tuututavad tõstukid ning väsinud jalad… Sebivad inglased (supervisorid), töölisest poolakad (enamik), slovakid ja nüüd ka eestlased :D
7.45-12.15 pakkimine, 12.15-12.45 lõuna, 12.45-15.45 pakkimine ja nii day by day, vähemalt minul. Maja on nii suur, et vähemalt paari päeva jooksul on korralikult õnnestunud ära eksida. Maja koosneb paljudest sektsioonidest (on trüki-, pakendamise-, arvutitöötlemise-, lao-, ülemuste-muidu-asjapulkade ruumid jne-jne). Esimesel päeval saadeti meid eraldi töödele, nii et seiklesin tükk aega maja pidi, enne kui nägin bossi sööklas, kes oskas mind juhatada oma teise pooleni. Ja minu suureks üllatuseks (olin juba ette kujutanud, et ta peab neid suuri pappkaste sõidutama või tõstma), istus ta pooluniselt ühes ruumis oma boksis ja lõikas voucheritel kääridega ääri sirgeks! Nii palju siis tööde jaotamisest… :D Ja tal oli oma lukuga kapikene, kuhu asju jätta… mulle ei öeldud sedagi, mis kell või kui pikk lõuna on, otsene juhendaja oskas küsida, et kas olen lõunaks valmis… Pärast lõunat tuli boss mulle ütlema, et me võime koos lõunat pidada (kuna tegelikult oli meil 15 minutiline lõunapausi erinevus). Pärast lõunat sain ma endale teise, jutukama supervisori, kelle inglise keelest mõistsin alla 10% (järgmisel päeval sain teada, et ta oligi põhja poolt pärit). Igatahes seletas ta pikalt ja laialt midagi, millest ma aru ei saanud, tegi vahetpidamata inglase moodi üllatunut nägu, ikka ooo ja aaa ning jagas infot, millisest ajalehest ma endale erialase töökuulutuse võiksin leida ning kuulutas teisele supervisorile, kes ma olen, kus ma Derby's elan, kust ma tulen ning mis tööd ma kodumaal tegin :D Kusjuures ta polnud kuulnud mitte midagi riigist nimega Eesti. Huvitav oli jälgida, kuidas kõrvallaua supervisor ja see päeva teine juhendaja July oma toolil lihtsalt istusid ning jälgisid (ok, mõned korrad sõidutasid platvormid minema ja tõid tühjad asemele). Igatahes kuidagi sai see tööpäev läbi, aga polnudki nii lihtne sealt minema saada, sest sarnaseid pööratavate ustega kohti oli mitu, üks suur laoruum, justkui samad ja lõputud koridorid, mis viisid ei kuhugi. Õnneks leidus üks naine, kes sai juba aru, et me oleme eksinud… eksinud selles müsteeriumis…Andsime veel väravas magnetribaga töökaardid ära ning päris täpselt teadmata, kus me oleme, hakkasime ühes suunas astuma. Mingi loogika ütles, kuhu poole kesklinn võis jääda, kuna olime ühel põhitänaval, mida umbes teadsime. Kusjuures meil õnnestus väga otseteed pidi kõndida ning 15-20 minutiga olime kesklinnas. Tee, mille läbimiseks kulus hommikul autoga 30 min, kõndisime õhtul läbi 30 minutiga.
Bemrose Booth’s juhatati meid kiiremal tempol tööülesanneteni, kuna olime ikkagi 15 min hiljaks jäänud. Boss ei küsinud pikalt midagi, vaid saatis ühe inimese juurde ja see omakorda järgmise juurde jne. Ja nii ma sattusingi lattu kalendreid papist kestadesse pakkima :D
Esimesel päeval visati kohe tundmatusse vette, aga ära päris ei uppunud. Iseenesest lihtne ja labane töö, aga väsitavalt monotoonne. Lakkamatu trükimasinate müra, tuututavad tõstukid ning väsinud jalad… Sebivad inglased (supervisorid), töölisest poolakad (enamik), slovakid ja nüüd ka eestlased :D
7.45-12.15 pakkimine, 12.15-12.45 lõuna, 12.45-15.45 pakkimine ja nii day by day, vähemalt minul. Maja on nii suur, et vähemalt paari päeva jooksul on korralikult õnnestunud ära eksida. Maja koosneb paljudest sektsioonidest (on trüki-, pakendamise-, arvutitöötlemise-, lao-, ülemuste-muidu-asjapulkade ruumid jne-jne). Esimesel päeval saadeti meid eraldi töödele, nii et seiklesin tükk aega maja pidi, enne kui nägin bossi sööklas, kes oskas mind juhatada oma teise pooleni. Ja minu suureks üllatuseks (olin juba ette kujutanud, et ta peab neid suuri pappkaste sõidutama või tõstma), istus ta pooluniselt ühes ruumis oma boksis ja lõikas voucheritel kääridega ääri sirgeks! Nii palju siis tööde jaotamisest… :D Ja tal oli oma lukuga kapikene, kuhu asju jätta… mulle ei öeldud sedagi, mis kell või kui pikk lõuna on, otsene juhendaja oskas küsida, et kas olen lõunaks valmis… Pärast lõunat tuli boss mulle ütlema, et me võime koos lõunat pidada (kuna tegelikult oli meil 15 minutiline lõunapausi erinevus). Pärast lõunat sain ma endale teise, jutukama supervisori, kelle inglise keelest mõistsin alla 10% (järgmisel päeval sain teada, et ta oligi põhja poolt pärit). Igatahes seletas ta pikalt ja laialt midagi, millest ma aru ei saanud, tegi vahetpidamata inglase moodi üllatunut nägu, ikka ooo ja aaa ning jagas infot, millisest ajalehest ma endale erialase töökuulutuse võiksin leida ning kuulutas teisele supervisorile, kes ma olen, kus ma Derby's elan, kust ma tulen ning mis tööd ma kodumaal tegin :D Kusjuures ta polnud kuulnud mitte midagi riigist nimega Eesti. Huvitav oli jälgida, kuidas kõrvallaua supervisor ja see päeva teine juhendaja July oma toolil lihtsalt istusid ning jälgisid (ok, mõned korrad sõidutasid platvormid minema ja tõid tühjad asemele). Igatahes kuidagi sai see tööpäev läbi, aga polnudki nii lihtne sealt minema saada, sest sarnaseid pööratavate ustega kohti oli mitu, üks suur laoruum, justkui samad ja lõputud koridorid, mis viisid ei kuhugi. Õnneks leidus üks naine, kes sai juba aru, et me oleme eksinud… eksinud selles müsteeriumis…Andsime veel väravas magnetribaga töökaardid ära ning päris täpselt teadmata, kus me oleme, hakkasime ühes suunas astuma. Mingi loogika ütles, kuhu poole kesklinn võis jääda, kuna olime ühel põhitänaval, mida umbes teadsime. Kusjuures meil õnnestus väga otseteed pidi kõndida ning 15-20 minutiga olime kesklinnas. Tee, mille läbimiseks kulus hommikul autoga 30 min, kõndisime õhtul läbi 30 minutiga.
No comments:
Post a Comment