Are you allright?

Ei teagi, mis mind rohkem häirib – kas töö rutiinsus või inglaste huvitundmine selle vastu, kas kõik on ikka korras… Vist viimane, sest esimesega harjub, teisega mitte. I wanna throw up, kui ma pean juba viiendat, kuuendat ja ka seitsmendat korda kuulma “Are you allright?” ühe ja sama inimese suust. Ning kaheksandal korral küsib ülemus, kas kõik on korras. Kusjuures ta pöördus minu poole nimeliselt ja nagu ikka - inglase suust kõlab eesti nimi väga võõralt, aga ometi, ta üritas… Eks neid va küsimusi tuli täna ka rohkem ehk sellepärast, et sain väheke muud proovida – kopsisin haamriga pisikesi päevakalendri pakikesi kaante vahele. Vahelduseks oli tõesti hea midagi muud teha, ka ülemus ning juhendaja märkisid “something different”… aga see oli minu meelest veel lihtsam, kui kalendrite pakendamine, mispärast polnuks vaja nii palju pärida, küll ma teen oma suu lahti, kui ei oska… Kusjuures ma üritan vältida silmsidet nendega, sest siis järgneks veel 20 aarjuuoolraiti, aga enda ette passida ka alati ei saa, sest juhendaja istub kuskil läheduses või siis teeb vastaslauas tööd… Gosh… Loodetavasti ei panda mind enam tähele, kui ma training osa lõpetan ning erilist abi pidevalt ei vaja.