nagu inglise ilm

Täna jõudis ka vihm kohale ja peaks jätkuma veel järgnevad päevad. Rattasõidul vist kriips peal, fogaadseik, ma pole mingi inglane, et iga päev ilmast rääkima pean!?
Igatsen tohutult koju. Tean, et päevade tagasilugemine midagi ei anna, kuigi vägisi kipub mõte selle üle arutlema, kui palju ja kus pean veel enne töötama. Või siis arvutama, kui palju peaksin siin töötama, et panna aastas sama palju kõrvale kui Eestis töötades, arvestades kõiki muid asjaolusid nagu elamiskulud, võimalused jne-jne. (umbes neli kuud). Aga praegu tundub aastast ka 4 kuud siin töötamiseks suure piinana. Uus maja võiks isegi aasta-paari pärast kerkima hakata, kui ma siin nii hoolega palgata puhkuseid ei võtaks. Mõtlesin vahepeal, et Eesti samale alale tööle tagasi minna oleks taandareng, läbitud etapp jne, aga enam ei tea, tõesti ei tea. On palju muid tegureid, mis määravad juba rohkem. Omamoodi nautisin seda elukest seal, täiesti labane töö võrreldes sellega mis siin (istusin suht palju isegi messaris), palju rohkem vaba aega, vabad hommikud sportimiseks, söögitegemiseks (vedasin end 12ks tööle), mõned väga lahedad ja jutukad kliendid, kodused asjatamised, üleüldiselt suhteliselt muretu ja nauditav elu. Ainult mida polnud, oli korralik tasu ja isiklik areng. Aaaahhh… Koduigatsus on pannud ikka planeerima ja arutlema, mõtetes end lohutama ja paremaid lahendusi otsima. Aga mida pole veel, on parem lahendus. Ma tean, et jõuan selleni millalgi. Ei oska ikka muretsemata! Tõesti, ei suuda aktseptida mõtet, et elamisi on suguvõsas üle või rikkaid mehi ka, comooon, kes olen siis mina??? Äkki tuleb hoopis keegi mulle meheks, kui mul on maja ja aitab seda üleval pidada, et võiksin igaveseks koduseks perenaiseks jääda :D Lihtsalt sonin… See töö siin ikka ei mõju hästi, hakkan lolli juttu ajama. Olen nagu inglise ilm, ei suuda ära otsustada, kas elada üksi või mitte, töötada Eestis või mitte; mida rohkem mõtlen, seda rohkem segadusse satun :D

Üldse tahan ära magama minna, vähemalt kell 21 õhtul, ootan iga päev seda hetke, kui koju jõuan, tugitooli vajun, nii paar tundi olelen, siis seda hetke, kui voodisse lähen ja ilusasti mõelda saan (mida ei juhtu, sest enne magan) ning hommikut, et süüa jälle kalu tomatikastmes ning rüübata kohvi :P Päeva parimad hetked…