veidi veel ja tahan

Tegelikult on viimane kuu päris kiiresti läinud, kuigi mõtted on ikka suvepuhkusel olnud. Viimase nädala jooksul olen mõelnud, et nädala pärast olen juba seal ja see tundub lausa uskumatuna, et võiksin autode vahelt suhteliselt autovabale teele rattaga sõitma tulla või ärkan hommikul siis kui tahan, mitte siis kui pean ja mõttes ei ole enam see, mida täna, homme, ülehomme (ära) tegema pean, vaid mida ma teha tahan. Ok-ok, ennast tundes ei suuda ma kunagi ilma (lähi)tulevikku planeerimata eksisteerida, aga vähemalt loodan, et kaob korrakski see tunne, et päev on lühike ja mul on vaja sada kohustuslikku asja sellesse mahutada ning aega lõõgastumiseks polegi. Muidugi on mul nüüd teatud teised hirmud, et suvepuhkus on liiga lühike (jah, kolm suvekuud Eestis pole ka teab mis aeg), et ilm on jama (sest siin on viimasel ajal isegi väga soe olnud ja ilmataat hoidku selle eest, kui seal suvi kehvem kui siin on) või et… aahhh. Lihtsalt tahaksin juba kangesti seal olla, tervelt sinna jõuda ja täisväärtuslikult seal aega veeta. Viimases eriti ei kahtlegi, sest nii palju ilusaid ja toredaid mõtteid on sellega seoses, et need kindlasti ka mingil määral teostuvad :) Juba see, kuidas oma päeva alustan, mida hommikuks söön või kus. Kui tahan, tõusen siis, kui päike toa juba üle kütab, kui tahan, panen rukkileivale kodused tomativiilud, kui tahan, lähen aeda üle lõhnava muru ja naudin oma einet seal, kui tahan, söön pannkooke rikkalikult jäätise ja moosiga, kui tahan, võtan ratta ja sõidan ükskõik kuhu see mind viib; olen seal, kus tahan, olen nendega, kellega tahan, teen seda, mida tahan. Tahan, tahan ja enam ei pea .................................................... See on vabaduse teekond.