Juhtusin hiljuti lugema arutelu, miks keegi üldse blogib ja seal toodi välja argument, et kui lugejaid poleks, siis vaevalt keegi üldse blogima hakkaks. Mõni arvab nii, et blogitakse kellegi teise pärast, sest milleks on vaja teisi, kui seda tehtaks vaid endale. Ma ei oska teiste eest rääkida, ma tean vaid enda motiive, miks minul on vaja, et keegi loeks. Alustasin blogimist eesmärgiga oma välismaa elust oma lähedasemaid, sõpru või keda iganes see huvitas, oma tegemistega kursis hoida, sest olgem reaalsed, kui kaua oleksin jõudnud kõigile sama juttu edasi kanda. Lihtsam oli anda küsimuse peale “kuidas sul seal läheb?” viide oma blogile. Minu välismaaelu uute avastatud detailide, asjatoimetuste ülesmärkimisest kasvas hiljem pigem üleüldiste probleemide käsitlus, oma maailmavaate tutvustamine, mõtete ja eelkõige tunnete ülekandmine. Justnimelt, mul oli/on vaja lugejaid selleks, et kellegagi oma mõtteid ja justnimelt emotsioone jagada. Blogikannetega elan ennast välja ja parem tunne jääb, kui keegi on ka nö. “kuulamas” ja “toetamas” (vähemalt teadmine, et on). Muidugi annaks tagasiside kommentaaride näol palju juurde.
Mida edasi, seda kindlamini olen veendunud siiatuleku vajalikkuses. Kas mitte ei toimu elus meiega asjad selleks, et hakkaksime midagi ümber hindama? Esialgu halvad (nimetan siin mustvalgelt) olukorrad, mis tunduvad pealesurutuna ette kerkivat, osutuvad ühel hetkel heaks, s.t vajalikuks, et leida iseend ja vajadusel muuta oma seisukohti. Need tulevad, et aidata leida üles õige tee, sest me oleme eksinud. Seega pole midagi halba halvas, kuni oskame sellest õppida ja uute olukordadega kohaneda, sest mis meil muud üle jääbki! Siinkohal ei sooviks kellelegi õnnetusi, kaotusi ega haigusi, aga kas need ei tule meile samuti midagi ütlema? Tekib küsimus, milleks on vaja kaasasündinud väärarenguid jne, sest keegi ei vääri ju seda, aga mingil moel peab maailmas kõike ja kõiki olema, sest meil kõigil on oma koht siin elus, me kõik oleme ainulaadsed, pole paremaid ega halvemaid, sest kõik on suhteline. Kindlasti on puudega inimesed milleski paremad, sest kui millestki jäetakse ilma, antakse selle asemel midagi muud (juba teatud puudus paneb inimest teisi lahendusi otsima, see kes alla ei anna). Pole kunagi olnud kavas endalt elu võtta ega suhteliselt rangele vormishoidmise põhimõttele pole ka toitumishäiret põdenud. Olen ikka mõelnud, kui kahju mul endast oleks, kui sellele teele peaksin minema ja seega pole ka läinud. Olen alati arvanud, et olen piisavalt tugev ja uhke, et üldse nii madalale laskuda. Aga mis tegelikult teeb kedagi tugevaks või nõrgaks? Kas see, et suudan hambad ristis taluda pinget tööl, olen karm oma tervislikus dieedis või üleüldistes eesmärkides ja põhimõtetes teeb mind tegelikult tugevaks? Enesehävitus ühendab (töö)narkomaani, alkoholikut ja anorektikut ikkagi! Nüüd ma näen tugevust seal, kus osatakse olla õnnelik ja teha seda, mida nauditakse, ennast hävitamata.
Pole vist mõtet diskuteerida selle üle, millal oleksin jõudnud arusaamisele, et see töö pole mulle. See ei anna mulle absoluutselt midagi ja mis mõtet on teha asja, mis midagi ei anna? Siiatulek on hästi õpetanud seda, et elus on tähtsamat kui raha, mis oli suurim motivatsioon Eestis elades. Rahal kui sellisel oli küll sügavam mõte, s.t oli see vahend saavutamaks edu rajades endale kodu(maja). Päris loobunud sellest mõttest veel pole, aga üha rohkem näen vajadust hinnata oma eluväärtusi ümber. Kuna enamik (tüüpilise inimese) ajast ja elust kulub tööle (ma ei räägi siin finantsilisest vabadusest, pensionipõlvest ega inglaste toetusabidele elatud elust), siis määrab selle kvaliteet suuresti ka meie elu kvaliteedi. Sellega seoses olen seadnud ka endale uue(d) eesmärgi(d). Olulisem sellest, et oleks tulevikus kodu, on tähtsam, et oleksin õnnelik ja rahul oma eluga praegu! Ei hakka jällegi spekuleerima, millal oleks see fakt mulle pärale jõudnud, kui poleks Eestist lahkunud. Tähtis on see, et nüüd ma tean ja see annab tohutu eelise juba varakult reageerida (parem nüüd, kui 50 aastat mõttetult elatud elu). Hakkasin täna ühest filmist kantuna mõtlema selle üle, mida ma üldse tõeliselt oma elus armastanud olen. Ja vat sel hetkel hakkas küll endast tohutult kahju, kui leidsin, et pole elus vist midagi tõeliselt nautinud. Aga tagantjärele, kui nüüd mõtlema hakata… Millest ma olen siin nii palju kirjutanud, kui väga selle järele igatsen… on olnud teatud asju, aga neid ei saa seostada tuluallikana ning viimati Eestis olles hakkasin ka juba neis kahtlema. Selline identiteedikriisi süvenemine peab lõpuks ka väljundi saama. Aga hea on teada, et ükski muutus pole halb ja ei tohikski seda karta, sest niikuinii pole me homme enam päris samad, kes täna.
Mida edasi, seda kindlamini olen veendunud siiatuleku vajalikkuses. Kas mitte ei toimu elus meiega asjad selleks, et hakkaksime midagi ümber hindama? Esialgu halvad (nimetan siin mustvalgelt) olukorrad, mis tunduvad pealesurutuna ette kerkivat, osutuvad ühel hetkel heaks, s.t vajalikuks, et leida iseend ja vajadusel muuta oma seisukohti. Need tulevad, et aidata leida üles õige tee, sest me oleme eksinud. Seega pole midagi halba halvas, kuni oskame sellest õppida ja uute olukordadega kohaneda, sest mis meil muud üle jääbki! Siinkohal ei sooviks kellelegi õnnetusi, kaotusi ega haigusi, aga kas need ei tule meile samuti midagi ütlema? Tekib küsimus, milleks on vaja kaasasündinud väärarenguid jne, sest keegi ei vääri ju seda, aga mingil moel peab maailmas kõike ja kõiki olema, sest meil kõigil on oma koht siin elus, me kõik oleme ainulaadsed, pole paremaid ega halvemaid, sest kõik on suhteline. Kindlasti on puudega inimesed milleski paremad, sest kui millestki jäetakse ilma, antakse selle asemel midagi muud (juba teatud puudus paneb inimest teisi lahendusi otsima, see kes alla ei anna). Pole kunagi olnud kavas endalt elu võtta ega suhteliselt rangele vormishoidmise põhimõttele pole ka toitumishäiret põdenud. Olen ikka mõelnud, kui kahju mul endast oleks, kui sellele teele peaksin minema ja seega pole ka läinud. Olen alati arvanud, et olen piisavalt tugev ja uhke, et üldse nii madalale laskuda. Aga mis tegelikult teeb kedagi tugevaks või nõrgaks? Kas see, et suudan hambad ristis taluda pinget tööl, olen karm oma tervislikus dieedis või üleüldistes eesmärkides ja põhimõtetes teeb mind tegelikult tugevaks? Enesehävitus ühendab (töö)narkomaani, alkoholikut ja anorektikut ikkagi! Nüüd ma näen tugevust seal, kus osatakse olla õnnelik ja teha seda, mida nauditakse, ennast hävitamata.
Pole vist mõtet diskuteerida selle üle, millal oleksin jõudnud arusaamisele, et see töö pole mulle. See ei anna mulle absoluutselt midagi ja mis mõtet on teha asja, mis midagi ei anna? Siiatulek on hästi õpetanud seda, et elus on tähtsamat kui raha, mis oli suurim motivatsioon Eestis elades. Rahal kui sellisel oli küll sügavam mõte, s.t oli see vahend saavutamaks edu rajades endale kodu(maja). Päris loobunud sellest mõttest veel pole, aga üha rohkem näen vajadust hinnata oma eluväärtusi ümber. Kuna enamik (tüüpilise inimese) ajast ja elust kulub tööle (ma ei räägi siin finantsilisest vabadusest, pensionipõlvest ega inglaste toetusabidele elatud elust), siis määrab selle kvaliteet suuresti ka meie elu kvaliteedi. Sellega seoses olen seadnud ka endale uue(d) eesmärgi(d). Olulisem sellest, et oleks tulevikus kodu, on tähtsam, et oleksin õnnelik ja rahul oma eluga praegu! Ei hakka jällegi spekuleerima, millal oleks see fakt mulle pärale jõudnud, kui poleks Eestist lahkunud. Tähtis on see, et nüüd ma tean ja see annab tohutu eelise juba varakult reageerida (parem nüüd, kui 50 aastat mõttetult elatud elu). Hakkasin täna ühest filmist kantuna mõtlema selle üle, mida ma üldse tõeliselt oma elus armastanud olen. Ja vat sel hetkel hakkas küll endast tohutult kahju, kui leidsin, et pole elus vist midagi tõeliselt nautinud. Aga tagantjärele, kui nüüd mõtlema hakata… Millest ma olen siin nii palju kirjutanud, kui väga selle järele igatsen… on olnud teatud asju, aga neid ei saa seostada tuluallikana ning viimati Eestis olles hakkasin ka juba neis kahtlema. Selline identiteedikriisi süvenemine peab lõpuks ka väljundi saama. Aga hea on teada, et ükski muutus pole halb ja ei tohikski seda karta, sest niikuinii pole me homme enam päris samad, kes täna.
Pildid on tehtud reedesel töölõunal Ramsgate's.
2 comments:
I challenge you to a photo competition. 1 Image per day for 14 days. Image of the day to be published on that date on your blog. Good luck agent. May the best photographer win!
Me peaks hindajad leidma kah selle tarbeks. Edu!
näet, lugesin su kommentaari alles nüüd, täna jätsin fotoka maha, oleks saanud vinged pildid... aga tead mis värki... polnud teab mis ajast köögikappi vaadanud ja avastasin sealt batoonikesed... ma ei hakka siin isegi sinuga mitte võistlema, loovutaksin need hea meelega enne kodumaisele puhkusele naasmist :D
Post a Comment