uute mõtetega juba homme

mOlen nüüd rohkem kui kuu jagu üksi elanud… pärast kuut aastat kooselamist ei oleks seda ette kujutanudki… kui nüüd mõtlema hakata, siis tekib küsimus, kui palju üldse üksinda elanud olengi? Ega sajaprotsendiselt vist mitte kunagi veel. Mis tähendab üksinda elamine – vanemateta, külalisteta, ühikakaaslasteta, sõpradeta; 24/7? Kas kellegi puudumine elukohas tähendab üksinda elamist? Aga jah, omapäi nüüd esimest korda küll elan, aga ei saa öelda, et oleksin õnnetum kui varem, sest mu hingel pole kindlasti halvem kui varem, võibolla isegi parem. Ma olen liikunud selles suunas, kuhu tahtsin. Ilmselt ühe ohverdamine kõigi teiste nimel oli seda väärt, aga muidugi aeg näitab asju paremas valguses. Kuigi imestan nüüd isegi, et ei kahetse seda sammu, sest ette mõeldes ja end suhteliselt hästi tundes oleksin arvanud teisiti. Pigem on asi harjumustes, millest on raske vabaneda. Tegelikult peaks igasuguseid asju kahtluse alla seadma, s.t enda loomust tulevaid otsuseid küsimuse ette seadma: äkki oleks ka teistpidi hea (missest et algul ehk natuke kummastav või võõras mõelda).
Muidugi oli mul kuu jagu sisuliselt ju puhkust, kus olin ära ja rohkem sõpradega, aga tagasi tulles ei hakanud sisuliselt ka midagi väga vastu karjuma. Pigem hakkab iga päevaga üha rohkem tunduma nagu oleksin terve elu üksinda elanud. Et mu kõrval polnud kedagi… Mälestusi ei saa ega pole tarvidustki kaotada, aga samas hakkan harjuma või jätkan samasugust elu nagu siin juba rohkem kui aasta jagu elanud olen. Mul pole selle aasta jooksul olnud suurt aega märgatagi, mis mu ümber toimub või kes minuga on. Uuele tööle (alguse värk) sisse elades lisandus hiljem trenn, mingi aeg oligi mu elu töö-trenn, siis kui tundsin endal mahaistumise aja absoluutset puudumist, kaotasin ka trenni (asendasin loomulikuma liikumisega) ning uuest aastast keskendusin (uute) sõprussuhete loomisele. Üha rohkem tundub, et ma polegi kannatlik inimene, vähemalt mingi külje pealt. Ma ei suuda kaua teatud oludes elada, vajan ellu pidevalt mingit muutust, et ennast rutiinist lahti tõmmata. Uus töö ja muu elu-olu oli algul huvitav (täiesti erinev eestimaisest), kuid kohanemine võttis aega, siis hakkasin stabiliseeruma ja võtsin appi trenni, jälle põnev alustuseks kange liigutada ja paremal tasemel aeroobikat teha kui Eestis. Siis oli vaja lõpuks oma elu siinmaal kuidagimoodi talutavaks teha ja et end meeletust koduigatsusest lahti kangutada, oli vaja uusi tutvusi inglises leida. Leidsin lisaks uutele kontaktidele ka kellegi väga elurõõmsa ellusuhtumise, mida olen ka ise üritanud niivõrd-kuivõrd omal moel järgida…

Igatahes olen nüüd jälle sellises punktis, kus tunnen vajadust taas muutusteks. Praegune töö väsitab mind ja miks ma peaks terve päeva kuskil mõttetut tööd tegema, et õhtul koju tulla ja suurimast väsimusest ka kohe magama jääma? Tahaksin enne und veel voodis lesida, mõelda häid mõtteid, aga kuidas saan, kui minuti pärast juba magan ning siis on hommik uue tööpäevaga ja kõik kordub. Minu meelest ei tohiks elu selline olla ja see paneb mind jälle uusi lahendusi otsima. Kuidas saab lahendusi otsida, kui jään neid otsides magama? Ehhh, tõesti ei taha oma elu maha magada, see on niigi lühike nagu aeg parimatega…

Veel tegin huvitava tähelepaneku selle nädala jooksul. Ma võin korduvalt vanadesse kohtadesse sõita, vanu pähe kulutatud lugusid kuulata, aga ometi on seal igakord midagi teistsugust – miski ei muutu nii kiiresti kui mina ehk mina pole enam see, kes olin eile. Olen natuke erinev, uute kogemuste, mõtetega juba homme.