puhkus (V osa)

Kuidagi imelik on olla, oleksin justkui üle pika aja maha istuda saanud. Mitte, et ma nädal kordagi istunud poleks, aga pigem on tunne, et lõpuks olen kõik puhkuseplaanid täitnud, s.t kõigiga kohtunud, kellega kindlasti pidin ja kõikjale ka sattunud, kuhu plaanisin minna. Eriti suurt kergendust tunnen minevikuvarjude seljatamisest – tõmbasin kokku lahtised otsad, kui lõpetasin ligi paarkümmend aastat kestnud täielikult enda poolt väljamõeldud jama, mis hoidis mind kogu selle aja vältel kinni teatud hirmudes. Ma loodan ühel päeval mõista, miks see kõik vajalik oli, aga olulisem sellest on siiski hingerahu, mis aastatepikkusest koormast vabanemine endaga kaasa tõi. Pean tunnistama – olen uhke selle üle, et nii kaugele jõudsin, sest ma ei suutnud seda varem teha, isegi kui väga soovisin. Olen uskumatult palju muutunud(/mas) ja raske on vahel ennastki ära tunda, rääkimata sellest, et teised võiksid mind näha sellisena, kes ma olin eile. Huvitav, kui palju on minust järgi kümne aasta pärast (identiteedikriis)? Ei, ma ei usu, et ükski inimene võiks totaalselt muutuda, aga kindlasti saab ennast siia-sinna lihvida. Elu on tegelikult väga lihtne, ainult me elame selle keeruliseks. Mina olen selles eriti käpik olnud.