puhkus (IV osa)

Pean piiluma eelmisi ridu, et mitte end korrata. Olen ilmselt jälle nädala jagu sündmustest maas ega mäleta hästi, mis koha pealt pooleli jäi. Eesti tulek oleks kestnud justkui igaviku ja eks ma olengi sisuliselt eelmisest pühapäevast sõidus olnud. Veetsin üliigava ja mõttetu nädala Westgate’s – sama hästi oleksin võinud ka tööl käia, aga suutsin vaid filme vaadata, netis surfata, poes käia, natuke rattaga sõita, joosta ning asju pakkida. Üha enam seostan Westgate’s olekut ikka tööga, sest tõttöelda polegi ma seal kunagi pikemalt puhanud kui maksimum kolm päeva järjest. Olen ju ikka sealt pikemaks puhkuseks kohe ära sõitnud. Seekord väikese viivitusega. Pühapäeval startisin Wrothami poole, et end MURiks koolitada. Oli jälle omamoodi päev. Vivek oli ka seal, kuigi ei saanud aru, mis ta sinna ronis, kui veel kuu tagasi külas käies mainis, et on MURi juba ära teinud (on ikka huvi ilusal pühapäeval kohale ilmuda ja vaja enne veel minult meilis pärida, kas kohale ilmun). Eks tema õpihimu ole muidugi teada, aga no kas tõesti pole poolsuvisel pühapäeval midagi targemat teha, kui konverentsiruumis istuda. Jah, eks need kümmekond klaaskommi, mis ta loengulaualt ära nosis ja liiter vett kõrvale kulistades võis ta ka päris koduselt seal lektorit kuulamas tunda.
Mina üritasin ka samas asjalik olla, kuid jälgisin silmanurgast kedagi teist, mõtlesin hoopis kolmandast ja enam imetlesin konverentsiruumi aknast valgete õite alla uppuvat puud, kollaseid nartsisse ja päikesesära. Ootasin aga sama päeva õhtut, sõpra ja Londonit :) Ei pidanud milleski pettuma… sama ilus ja sujuv oli ka sõit Londonis ja seekord (pühapäeva õhtupoolikul) ei pidanud ka pikemalt ummikutes istuma (väheke teist teed sõitsin Londonisiseselt seekord). Kusjuures väga kahju on sellest, et pean ise roolis olema, s.t liiklust jälgima ja vaid vilksamisi saan tajuda Londoni ilu. Tol laupäeva varahommikul tagasi sõites sain samuti natuke rohkem Londoni eripaiku roolist silmata ja nüüd pühapäeval nägin muujuures imeilusaid rikaste maju Bromley piirkonnas. Õhtu oli lõbus, kuigi oluliste asjatoimetuste tõttu venis see poole ööni. Öösel saime veel Londoni peal orienteeruda, natuke võssa keerata ja gepsi abil jälle õige suuna sisse võtta. Ja kahest tunnist ühe tunni jagu suutsin ka magada, sest pool neli olin juba üleval, et edasi reisima hakata. Muidugi kogu eelseisev reis Eestini tundus aukartustäratav. Pidin valima õigeid ronge, peatusi peale- ja mahaminekuks ning isegi rongiosasid nagu selgus (justnimelt, ühel hetkel splititi ka üks rong kahte ossa). Ma pole UK-s rongidega väga palju sõitnud ja see on suht-koht tume maa veel, eriti võõrastes stationides. Aga muidu läks hästi. Jõudsin parajaks ajaks Gatwicki, miskipärast arvasin, et jõuan rongiga põhjaterminali, kust pidi ka lend minema, aga vat hoopis lõunakasse. Seekord vähemalt ei trikitanud check-in – oli täitsa õiges kohas ja turvakontroll polnud ka midagi erilisemat kui tavaliselt, kuid ei tea, üks vähestest lennujaamadest, kus olen näinud pidevat läbikompamist, aga mul on õnnestunud seda iga kord vältida. Tavaliselt ei aja ma pärast turvaväravast läbiminekut käsi kahele poole laiali nagu enamik vist kohe :D Miskipärast suutis küll plastikpudelikeses pisikogus lõhnaõli pärast turvakat ära auruda ja pudelgi kahtlaselt poolmõradesse minna. Ükskord läks läpakas ju pärast X-rayd lolliks, õnneks ikka sain teist korda tööle. Usalda veel oma kallist kraami neile sinna kontrolliks.
Seekord väike juubel, kui õigesti arvestanud olen, siis minu kümnes lend. Istusin viisakate soome poiste kõrval, kes kiirenduses ja õhkutõustes magasid (või teesklesid seda), kui ajakirja lugesin ning jutustasid ja tellisid snäkke, kui mina üritasin tukastada.
Ei no vat ilus muinaslugu lõppes, kui pilvepiirilt Helsingit nägin. “Mis ilm teil siin on!? Nalja teete või?”, mõtlesin omaette. Olin justkui paradiisiaiast kuhugi kotti maandunud. Jah, Londonisse sisse sõites oleks justkui botaanikaaeda rännanud ja kuskil Läänemere kandis tervitas mind masendav ilm kohe, no hallim ei saanukski enam olla. Rohkem plokkmaju, tühje välju ja kõledust poleks saanud ka enam olla. Jube, oleksin samas otsa ümber keeranud nagu Pariisiski, kui ilm kardinaalselt UK omast erines. Soome koha peal küll pikemalt peatuda pole vist mõtet. Kuidas öeldagi… seda, et… kisu sõnu tangidega välja (nagu eesti keele õpetaja suvatses korrata), aga mõni oskab suhelda edukalt vaid pudeliga nagu üldisele soome massile (sh. ka eestlastele sealkandis) kombeks on. Muidugi väga armas on mullegi kuus purgisiidrit ja muud asja varuda, aga kahjuks ma kohe üle kolme ühe lühikese õhtuga juua ei jõudnud, eriti kui eelmise öö uni oli tunniseks jäänud. No naerge mu üle, aga ma ei suudaks viinapudelit soome naise moodi ära kummutada. Minu lagi on ikka kõrgemal kui kolm purgisiidrit, aga lihtsalt ei taha pähe mahtuda, et kellegi elu sisuks on toidu alla, peale ja ka kõrvale vägevamat kummutada. Ja kedagi ei huvita, kas sõidetakse siis lubatust kaks korda kiiremini, majja sisse või üldse lubadeta. Tõesti ei huvita see kedagi, sest juuakse ka kolmekümnekesi ja ka 24/7 kui vaja. Jätan teiste elu ikkagi nende elamiseks, aga minul on väheke teine elu. Minule piisab lõbuks ka tihtipeale liitrist gynist ja alati, õigete inimestega suudan ka kainena lõbusalt vimpsis olla :D
Üldiselt oli ka see Soome värk omamoodi seiklus, ilus elamine, oma lai voodi, hea kostitus (nii joogi kui toiduga), saun, kena vaade aknast metsadele, põllule ja linnulaul hommikul värske õhuga aknaprao vahelt sisse tungimas. Ainult et igav nii tegevusetuselt kui ilma poolest. Rändasin laevaga Eesti, sama hall ilm, olematu loodus, sama jubedad majad, tühjad platsid ja kõledad Tallinna tänavad. Ja vene pervod. Alkoholiriiuli juures üritas 50ndates venelane mind rajalt maha võtta. Ega ta vist eriti ei tahtnud aru saada, et lähen õlle- ja siidripurkidega sõbra juurde, mitte üksinda või temaga neid jooma. Poest väljudes jäid mu kõrvad kurdiks ka enda järele hüütud nimele.Tegelane ei tahtnud ka edasi alla anda, kui arvas, et tema iginenud maastur võiks minus huvi äratada, kui mind veel majani jälitas. Huvitav, kas tõesti näen nii odav välja ja on piirkond siiani veel prostide poolest tuntud? Oleks siis uuem E-klassi mersu olnud, aga mis seal parata, pean järgmine kord ise näitama, millega vähemalt sõitma peaks, et kedagi oleks lootust peale korjata. Mina muidugi igasugu kräppi peale ei võta :D
Paar päeva siinpool lahte, paar sealpool ja lõpuks tagasi ka armsas kodukeses. Kodumaja on tõesti omane veel, aga miski eestimaise looduse, majade, ehitiste ja kogu selle ilma juures siin hetkel annab tohutult soovida või hakkan ka juba võõrduma? Mul on silme ees kaks maailma: üks hallis toonis ja teine värviküllases. Loodetavasti leiab ka hall toon siin suve jooksul värvi, muidu leian end varsti ainult vikerkaaremaalt.