puhkus (VI osa)

Miski on siin valesti: ei tunne ennast päris hästi, ei oska midagi teha või see, mida teen, ei tundu õige. Kui ka sõber Eestis viibides sarnaselt tundis, siis ehk pole viga ainult minus?
Kas asi on Eesti jubedas, depressiivses ilmas või milles, aga meeletu igatsus on tagasi kevadesse – sinna sooja päikesesse, õitesse… Missest et pean käima ka tööl siis, no tõesti, ka see variant tundub õigem, kui siin niisama vegeteerida. Kas olen kaotamas oma identiteeti, olen üldse kunagi midagi kindlalt teadnud? Jah, olen soovinud ja saanud, aga milleks, kui seda ei soovi enam täna!? Ma ei tea enam, mida tulevikult tahta. Tean vaid, kus tahaksin olla nüüd ja praegu või kellega. Ja ilmselt asi ongi selles. Kõik muu tundub olevat üpris tähtsusetu selle kõrval.
Mis mind vaevab, on see, et ma ise poleks justkui see, kes olin seal. Siin jääb puudu elurõõmust, hoolivusest, tänulikkusest, headusest, tähelepanelikkusest. Mitte et oleksin need päris minetanud, aga tahaplaanile on jäänud küll. Oleksin justkui vana, väsinud ja elujõuetu. Ehk säran varsti jälle inglise päikeses.