puhkus (I osa)

Olen nüüd nädala jagu sündmustest maas siin, aga üritan teilegi ülevaadet anda nii palju kui veel mäletan, sest nädala jooksul on juhtunud nii mõndagi erakordset. Minu nädal jaotus laias laastus: Westgate-London-Bournemouth-Beauvais-Paris-Beauvais-Bournemouth-London-Westgate.

Eelmine pühapäev tipnes autosõiduga Londoni. Kui keegi oleks mulle kunagi öelnud, et sõidan autoga Londonis, oleksin 99% tõenäosusega väitnud, et seda ei juhtu iial. Aga nagu näha, on ka 1% tõenäosus. Olen ju autojuhtimises üpris lapsekingades, aga seekord jäi peale soov end proovile panna ja uusi sõidukogemusi hankida (ja ka GPS paremini tunnetama õppida). Westgate-Ramsgate vahelist teed sõidaksin ka silmad kinni nüüd, kuid paraku pole see suurt muud õpetanud kui autotunnetust, siduri libistamist (jaa, nüüd mulle meeldib eriti julmadest mäkketõusudest üles võtta), vasakul teepoolel liikumist (ärge mind jumala eest enam Euroopasse sõitma laske) ning uusi liiklusolusid. Selle kõige juures ei kartnud ma eriti Londonis liiklemist, vaid pigem kiirteesid, suuri mitmeharulisi maanteesid, kus alates 120 km/h kiirused ei jäta just palju aega mõtlemiseks. Selliste kiiruste juures pisike Ford Ka pigem lendab, kuid jääb kaugele maha ei-tea-kust-ilmunud 150km/h sõidukitele. Justnimelt vedas, et ma parasjagu rida ei vahetanud, kui üks sääne mööda tuhises, sest kust ta tuli, ma ei tea. Lisaks tihedale ridadevahetustele, nö. “sõelumistele” on ebakindlus pealesõitude suhtes kiirendusradadelt, kui pole kindel, kas lastakse vahele või mitte. Selliste kiiruste juures ja vaid peeglitele toetudes on raske õigeid vahemaasid taganttulevate autode suhtes hinnata ja jumal hoiaks, et mõni parasjagu “pimedas nurgas” ei liiguks. Olen küll kõrvalistujana jälginud ja närveldanud, aga minu jaoks pole hullemat, kui rooli taga ja täiesti omapäi autos, sest siiamaani oli ikka ja alati palju suurem kindlus kellegi autosõitja kõrvalistumisest. Aga lõppkokkuvõttes sain ka maanteel hakkama ning leidsin end mitmel juhul ka 140km/h kiirusega liikumas, kui 120km/h kuidagi väheks jäi. Aga lool on ka part two ehk liikumine vahelinnades ja Londonis. Tulles tagasi loo algusesse, olin valmis juba paar kuud sõitma gepsu abil, aga vaid varahommikul või hilisõhtul, kui liiklust praktiliselt veel pole. Aga vat kohe minu kiuste ei saanud õigel ajal minema ja mis kõige naljakam – sattusin Londoni pühapäeval, emadepäeval ja veel keskpäeval – ei tea kas saabki enam parem ajastus olla, kui teed on ikka nii umbes kui umbes. Ja oleks siis olnud tegu suhteliselt kesklinnaga, aga see ei tähenda, et ma ei võiks liikluses tiksuda tunde. Lausa kahju oli vasaku jala säärelihasest – see kippus krampi kiskuma, kui iga kahe kuni kümne meetri pealt (eriti mäkketõusudel) pidi sidurit libistama ja nii vähemalt tunnike. Kokkuvõttes kulus Londoni läbimiseks muidugi kaks tundi (sama mis Westgate’st Londoni jõudmiseks). No olin gepsu seadistanud lühema teekonna, mitte suurte M-teede peale. Kuna sõbrale öeldud 12 asemel lähenes kell 2-le, pidin ka kuidagi märku andma ja kuna liiklus tiksus, siis ma tüdinesin mingil hetkel tänavatel inimeste, majade, vastutulevate autode jälgimisest ning hakkasin sõnumit trükkima. Korralikult ei jõudnud protsessi lühema aja jooksul lõpule viia, sest ühe käega oli vaja ka aeg-ajalt rooli keerutada ja käiku vahetada, et meetri jagu edasi liikuda ja nii see sõnumi kirjutamine tähthaaval venis vast 10-minutiliseks. Jõudsin siis lõpuks sms-iga lõpule ja saadetud, kui samal ajal kuulsin kummalist paarihelilist sireeni. Ohjah, mul oli aken alla keritud ja korraga nägin auto kõrval motokal pollarit. Sama äkki lennutasin ka mobla kõrvalistmele (mitte et ma juba aimanud oleks), sest ehmatasin ikka korralikult. Pole veel kunagi politseiga isiklikult kokku puutunud ja pollari välkilmumine tihedate autoderidade vahelt mõjus mulle nagu hüpe jääauku. Mulle tehti siis selgeks, et mobla käsitlemine pole sõidu ajal lubatud (no see oli küll pigem seismine teel) ja juurde käis veel poolnaljakas stiilis sõrmeliigutus, et nii ikka ei tohi: paha-paha. Muidugi selle peale tegin kurva näo pähe, kahetsesin ja vabandasin ning pääsesingi. Huhh. Nüüd on mul uus kompleks äkki kõrvaleilmuvate tegelaste suhtes. Aga ega mul polnudki raske mannetut pilku ette manada, sest selline jant võttiski kergelt silme eest virvendama, olin nii väss juba ja suht-koht alla andmas või vähemalt 99%-ga never ever Londonis sõitmas. Nägin küll kaugelt lennukeid maandumas Heathrow poole, kuskandis mu sõber elas, aga ometi geps näitas üha uusi ja uusi miile igas pöördes jälle, et kohalejõudmine tundus üpris utoopilisena juba. Kuigi jah, pärast nii mitmeidki lollusi (mille võiks algajale juhile andestada, siinkohal olen tänulik teistele liiklejatele, kes vahele lasid ja eks ma aitasin samamoodi, sest juhtub ka tegijatel), jõudsin elusalt ja tervelt kogu kupatusega pärale. Aga ei süüdistagi liiklust ega navigatsiooniseadet, sest see ju ei sõida ja pole selle abil sugugi lihtne sõita kusjuures (tegin kõvasti ka möödalaskmisi sellest). Muidugi õpime veel, loodetavasti tasa ja targu. Mainides tagasisõitu, mis toimus siis sisuliselt nädal hiljem, mida ma juba kergelt kartma hakkasin, aga targemana ärkasin viie paiku ja laupäeva varahommikul suutsin Londoni kahe tunni asemel tunniga läbida, sest liikluskoormus oli ikka väga väike. Kokku läbisin igasuguste kõrvalsõitudega edasi-tagasi alla 180 miili. Hetkel tegelikult niriseb vaikselt sülg juba uue korra järele :P