Mida ma siin veel kurdan, et mu elu on igav ja midagi erakordset ei juhtu. Või no kuidas kellelegi. Minule on ju suhteliselt tavaline sõita rattaga 4 miili pimedas ja pikalipuhkuvas vinges tuules, mis keerutab tänavalt prahti kõrgele taevasse, kuus purki kalakonservi, leib ja läpakas samal ajal selga rõhumas, kodu poole rühkimas või teine hommik rattaga 6 miili, autodest kinnikiilitud teedel, koolilaste kampadest mööda laveerides, kahe liikuva sõidukirea vahel suvakohal rattaga teeületuse lõpetust oodates, vihmas, püksitagumik porist plekituna ja nägu kiirustamisest ja ülesköetud kehast punane soliidsesse töökohta jõudes. Või siis sama päeva õhtul kottpimedas, kohati meetrit ette nägemata, igasugusi seadusi eirates ratta vilkuvtuleta, kõnniteedel liigeldes käijaid häirida või poolsurnuks ehmatada, püksitagumik märjast sadulast ja kindad selle kuivaksnühkimise üritusest niisked, näpud-varbad külmetamas. Enesepiinajale sihuke asi ju adrenaliini ei tekita, võibolla oleks see siis kellegi teise alternatiiv. Teeks vahetuskaupa :D
Hea, et keegi mind sõitmas veel ära ei tundnud ja mitte keegi seda siinkohal ei loe.
Teame juba, mitmes apteegis jutud lahti on kiiksuga proviisorist, kes sõidab tööle rattaga või toitub ainult pakisupist ja porgandist. Kui teie teete mujal lollusi, siis jätke mulle omad kiiksud.
4 March 2009
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
V2ga tubli oled ja ei ole miskit hullu sul veel, parem kui minu varahommikune seiklus. Ma l2ksin jooksma ja meil hakkas l8rtsi sadama. L2bim2rjana siis jalutasin/s8rkisin r66msalt -1 kraadiga tagasi kodupoole.
:)
njaa, oleks mul tagasitee koju, siis võiks pori vabalt üles pritsida ja higist rohkem nõretada, aga enamasti ikka tööle, peab rahulikumalt võtma :D
Post a Comment