lõikame seda, mida külvame

Meeletult hea tunne on inimesi enda ümber õnnelikuks teha, kasvõi hetkekski… sest see teeb õnnelikuks ka mind. Nüüd olen veendunud selles, et oodata teistelt võib ikka seda, mida neile jagad… on see tänulikkus, kiitus, avameelsus või headus... Ja tõmbame ligi sarnaseid, sest teisitimõtlejatega on raske end hästi tunda.
Kaks kuud tagasi sai alguse miski imeline. Olen sellest ajast palju õnnelikum inimene, sest mu mõtlemine on tublisti muutunud/muutumas. Vaatan kõrvalt iseennast ja imestan –
kes ma küll olen? Näen tegemas end asju, mida poleks kunagi ennast tegemas ette kujutanud ja isegi vastupidi – oleksin varemalt täiesti välistanud. Aga sama loomulik, kui on elu, on ka kõik olukorrad, käitumised elus loomulikud, sest nad juhtuvad. Vaid inimese mõtlemine on piiratud ja kui miski on kuskil kinni, siis ikka mõtlemise taga.
Olen elanud ikka pigem eraklikku kui sotsiaalset elu. Kui ma algul vältisin lävimist inimestega, siis hiljem hakkasin üha rohkem selle järgi igatsema. Kui minu isiksus näitas juba rohelist tuld, jäi see kellegi teisega kooselamise tõttu veel punaseks. Nüüd vanast järk-järgult lahti ütlemas, tunnen ennast lõpuks ka vabanemas kõigist piirangutest ja liikumas soovitud suunas.
Mul ei olnud Eestist raske lahkuda, sest ma ei tundnud, et mul oleks seal kinnipidavaid sõprussuhteid olnud… mitte ainustki hinge, keda taga igatseda. Aga eksisin natuke. Pärast jõulupuhkust uuesti UK-sse naastes valdas tohutu igatsus Eesti järele, tundsin lõpuks, et isegi paar-kolm sõprussuhet võib olla piisav faktor, miks Eesti kasuks otsustada. Siin polnud mul kedagi peale elukaaslase – tema olemasolust ei piisanud. Tühjusetundest, vabaduse- ja põnevuseihast teha tagasi “kaotatud elu” aga piisas, et midagi ette võtta. Ma ei kujutanud ennast siinmaal aastatki kauem vastu pidamas, kui vaid ühe erandiga – uusi ja väärtuslikke inimsuhteid luues. Leidsin, et elu A ja O on inimsuhted – kui need on korras, on ka elu korras ja vastupidi. Muidugi on see lihtsustatud teooria, sest omaette kunst on neid korras hoida. Kas kvantiteedis saabki kvaliteeti olla? Olen alati pannud rõhku kvaliteedile ja hetkel tunnen, et parem on sõprusring pigem väiksena hoida, et midagi olulist kaduma ei läheks. Piisavalt väike, et kõigile suudaks endast võimalikult palju head anda ja piisavalt suur, et saaks ka ise palju head peegeldusena tagasi.
Olen viimased kuud rohkem naeratanud ja heldimusest pakatanud kui kunagi varem ning see pole jäänud märkamata ka teistele – käin tänaval tihtipeale naeratus näol (ei ole inglaslik või ameerikalik keep smiling, sest see tuleb sundimata) ning tööl olen saanud teistelt kommentaare ja Dave’ilt küsiva pilgu – “What!??” Nemad tunnevad muidugi järjest rohkem, et mul on saladusi nende ees ja ma suudan neid oma vaikimisega (mitte välja reetmisega) kihevile ajada. Naerata ja kõik hakkavad sinu vastu huvi tundma :) Ja palju parem tunne on olla armunud elusse ehk kõigesse kui konkreetselt kellessegi.

Olete tundnud vahel, et miski siin elus juhtub just õigel ajal? Elus on palju seletamatut, aga mitte ainult sellepärast pole elu imeline. Imestada või mitte, kui tädi saadab mulle ühel kuul kirjaga ka eesti ajalehest väljalõigatud artikli mõttejõust ja selle tugevusest ning kolme kuu pärast tuleb mu ellu sõber, kes annab viite samale, üks-ühele videoklipile inglise keeles ilma midagi teadmata eelnevast. Olin ju isegi selle artikli unustanud ja tol ajal selle üle pikemalt juurdlemata lauasahtlisse talletanud. Algul teemasid kokku viimata taipasin ühel hetkel hämmeldusega, et artikli sisu on lühikokkuvõte sellest klipist (ja ideest, mida uus sõber minuga nii helgesti jagas), isegi sõnakasutus oli sissejuhatavas osas peaaegu identne.
Kui miski annab juba teist korda samal teemal märku, siis minu meelest on seda oluline tähele panna, sest elu harva pakub teist võimalust…
Järjekordselt pean kiitma atraktsiooniteooriat – mõtlesin ja unistasin uutest, väärtuslikest sõprussuhetest enda ümber ning ma olen neid leidnud (leidmas) ja tunne on, et veel paremaks läheb. Mu ümber on sellega seoses ka kõik laabumas ning see paneb mind väga kergelt ja imeliselt tundma. Ja mitte ainult uutest ei saa rääkida – teen ka oma minevikus korrektsioone, et kaotada tabud ja eluga edasi minna. Ja see toimib hästi! Tunnen end paremini kui kala vees ning värisen heldimusest :)
Ümbritsetuna headest inimestest kaob igasugune üksindustunne; ükskõik, kui kaugel või nähtamatud (ajutiselt ära) sõbrad ka poleks, piisab teadmisest, et nad on ja nad ei saagi enam lähedamal olla.
Tagantjärele hinnates on näha, et kõige suuremat õnne toovad endaga seotud muutused. Ahistanud mõttest lahtiütlemiseks tuleb tihtipeale endale ristivastu käituda, kui raske see ka poleks, on see parim viis enda vabastamisel, aga viljad on ka magusad, kui elu muutub kerge(ma)ks.
Kindlasti mõtlevad mõned lugejatest, et oota veel, tuled ka ühel päeval oma taevast alla, sest elu ei saa imeliselt jäädavalt kesta. Olen isegi nii mõelnud, aga miks peab sellele üldse mõtlema. Olen ju isegi vaadanud kummastavalt inimeste poole, kes pigem elavad “unelmates”, elu halvemaid külgi märkamata. Aga milleks on vaja keskenduda halvale – õnnelikud inimesed, kes suudavad näha elu ilusaimat poolt. Idee polegi jäädavalt, vaid võimalikult kaua ja nii palju kui suudame. Täna ja nüüd, mitte eile või homme.
Võibolla tulenevad negatiivsed suhtumised pigem kartusest valusalt kukkuda, s.t enese kaitsehoiakust. Aga selline enese liigne “kaitsmine” tekitab foobiaid, mis on kinni mõtetes. Kas mitte ennustajatel pole oma roll kanda? Suunata inimese elukäiku läbi inimese enda mõtete – öelda/ennustada midagi, panna uskuma ja kui keegi usub midagi, siis seda ta mõttejõul ligi tõmbab ehk ennustus täitub. Polegi märkimisväärset vahet psühholoogidega.

Ma pole kinni klišeedes, aga teen teistele seda, mida tahan, et mullegi tehtaks :P