mõtteblokk

Sellel nädalal tuli Ali välja jutuga, et minu enda huvides oleks see, kui ma töötaksin vahepeal ka mujal. Tema muidugi tahaks väga, et ma sinna edasi jääks, aga ta oleks egoist, kui mind seal hoiaks. Ja olles nagu friend soovitas mul teistes apteekides kätt proovida, kuna olgugi, et tegemist on sama keti apteekidega, on need sisuliselt erinevad ja kohati isegi väga. Peaksin samuti harjutama näiteks hooldekodudele ravimite väljastamist (kuna Ramsus pole see võimalik) ja teisi apteegiteenuseid, mis varieeruvad apteegiti. Ja mitte ainult seda, vaid ka apteegi ravimite nomenklatuuris võin leida hoopis teistsuguseid ja arstide doseeringutes erinevusi, nii et mulle isiklikult pole väga kasulik ühes kohas ainult treenida, kuigi nii talle kui mulle meeldib, et ma Ramsus olen. Asi oli ka selles, et peamajast otseselt küsiti Alilt, kuhu mind saatma või jätma peaks... Ja Ali lubas teha täpselt nii nagu tahan ja soovitada siis peamajale arvestades minu huvisid. Mina ei tea… enda huvides olen muidugi valmis ka teistes apteekides harjutama, sest varsti-varsti on käes aeg, kui ma pean iseseisev proviisor olema ning peamaja enam ei huvita, kas ma oskan või ei oska, nad lihtsalt saadavad kuhugi vastavalt vajadusele. Ali lubas tulevikku silmas pidades ka mind ikka rohkem Ramsu poole hoida, et võibolla teen kolm päeva nädalas Ramsus ja ülejäänud mujal. Eks näis… Näis ka, kas Ali oma plaani uue arstikeskuse juurde apteegi loomise ellu viib, siis olen ka mina IN, hopefully.
Reede oli jube päev. Vähemalt oli kellegi sünnipäev jälle ja mekkisime igasugu paremat taas. Aga… olime suhteliselt out of staff neljakesi, kui kiireks läks – kohe väga-väga kiireks. Mu mõtegi blokkis kinni. Üks hetk vaatasin retsepti, siis karpi, siis retsepti, siis jälle karpi ning oli tunne nagu kõik toimuks aegluubis ja ma ei suuda mitte kui midagi enam mõelda. Ega suurt ei suutnudki, nii unine (oleksin jalapealt tahtnud hoopis magama suikuda) ja väsinud olin. Väsinud nädalast ja mõne teatud inimese pidevast lobast. No ega ma enam seda lobisejat suurt tähele ei panegi, aga Ali’l viskas enne tööpäeva lõppu üle ning ütles päris halvasti sellele tüdrukule ning pärast tööpäeva lõppu pidas ta mind veel ekstra 10 minutit kinni, sest tal oli vaja see koorem südamelt ära rääkida… Nojaa, ma kuulasin ja mõistsingi teda, olgugi, et ma olin omadega nii läbi… Ja pärast seda pidin ma veel superpoodidesse ka sõitma… Oeh, hea, et auto ikka tee peal püsis.
Ja nagu mulle veel reedest ei piisanud. Kobisin oma vabast ajast paariks tunniks Viv’i töö juurde Margate’i, et teha väheke tutvust käsimüügiravimitega. Oh seal oli nii palav, olin selle fakti unustanud, ei tea, üleüldse Ramsgate’s on ilusam, avaram, valgusküllasem, parema õhutusega apteek. Aga polnud hullu, muideks, siit Inglismaalt leiab käsimüügist päris palju ravimeid, mis Eestis vaid retseptiga saada olid ning selle võrra on lihtsam, et on, mida patsiendile pakkuda, kui natuke tõsisem häda on. Mitte nii, et soovita ainult arsti poole padavai… Ma üritan ikka tubli olla, eks üks motivaator on ka, et saaksin väheke ennast inglise apteegi poole pealt harida enne kui mõne väga lolli vea iseseisvalt teen. No see on niikuinii garanteeritud, sest mul on kohe nii vähe kogemust UK-s ja üleüldse ning lihtsalt pole aega oma eraajast ka veel töö asju uurida ja juurde õppida, kuigi ma nüüd ehk üritan kasvõi pool tunnikest iga päev. Üks päev andis Ali mulle ka lihtsalt niisama vaba teepuhkepausi, kuidagi kummaline tundus, sest tavaliselt ma teepause ei tee, sest Ali ei ütle, et võta ja ma viisakas, ei hakka omavoliga võtma ka. Istusin siis maha ja hakkasin erialast lugema ning uni tikkus peale, enam ei taha, muidu jään tooli otsa magama ja aeg ei lenda ka üldse. Tegelikult üks õige proviisor peakski pidevalt ennast täiendama võttes osa igasugustest koolitutest, varsti muutub see vist kohustulikuks vms. Ali ükspäev näitaski mingit koolituskuupäeva aprilli alguses, kuhu ta minuga üritab jõuda ning Viv’il on juba loomulikult preregistrandina igasuguste koolituste kava tihe ning peab jõudma sinna oma vabast ajast. Vat pole lihtne see apteekri roll, et lihtsalt käi tööl ja siis on kõik korras. Ei, teps mitte. Õpime ju eluaeg…