aega on kellelgi pakkuda?

Mis siis vahepeal huvitavat juhtunud on, võibolla küsite, sest pole päris tükk aega kirjutanud. Aga polegi väga midagi erilist juhtunud, lihtsalt mõned eraelu teemad…
Ühel tööhommikul tabas mind päris arvestatav šokk ristmikul. Ootasin punase fooritule taga ja kollasega hakkasin vaikselt-vaikselt sidurit libistama, kui parema külje pealt lähenes üks auto ja hea kiirusega ka. Suutsin õnneks vasakule teeserva suunas keerata ning see teine auto möödus minu auto tagant. Minu esimene reaktsioon oli küll, et no nüüd on auto ja sellega ka tööpäeva algus rikutud, aga… mees seletas, et midagi ei juhtunud ja kui ma ka lõpuks veendusin, et mu autot pole riivatudki, siis rahunesin väheke maha. Ühed suunarajad blokkisime mõneks ajaks kinni, kuna tulime välja asja seletama. Tema jutu järgi oli tal ka roheline olnud, no ei tea kuidas küll… Kindlasti tahtis veel viimase kollase või arvatavasti punasega üle lipsata, sest minul oli raudselt kollane, kui vaikselt liikuma hakkasin ning minu auto kiirendust arvestades (mis on nullilähedane, olgugi et mu reaktsioonikiirus tunduvalt paranenud), jõuan ma ristmikule alati rohelisega. Nii et ärgu tulgu seletama… Oi-oi, kui palju siin UK-s oleksin juba teistele sisse sõitnud või alla ajanud, kui ma vabatahtlikult teed ei annaks ja kiirust alla ei laseks. Vabatahtlikult-sunnitult… No räägi veel, et viisakad juhid enamasti, kui tahavad, siis kasutavad olukorra ära - hõivavad julmalt minu sõiduraja nende sõidurajale parkivate autode tõttu ja mina pidagu kinni ja andku neile teed. Ok, vahel kasutan ka ise kes-kiirem-see-ees meetodit, aga mitte nii julmalt. Aga ikkagi, silmad peab iga koha peal väga lahti hoidma, mitte nagu mina, näpin iga 5 sekundi tagant raadio nuppu, kuna sealt mingit jama ainult tuleb. Ei ole siin piirkonnas korralikku raadiot. Ja need koolilapsed teeservadel, igal pool…huh, üks sõitis rattaga punasega üle… oleks ma kiiremini sõitnud… aga õnneks tegin parasjagu oma täisõiguslikku pööret ja kiirus polnud suur.
Ja nagu ma oleksin ära sõnunud, kui kunagi ütlesin, et suitsukeelust rangelt kinni peetakse. Nüüd, kui ilmad ilusamad on, saab teiste suitsupahmakaid siit ja sealt ahmida.

Aga! Muidu on elu ikka ilus… Tänu tuttavatele ja töökaaslastele… Ei tahaks siin enam nimesidki nimetada, muidu tuntakse ära… Jah Dave… now u wanna me to translate the following sentences to english, too bad u can’t get it :D Tegin praegust väheke nalja oma töökolleegi üle, kes meeleheitlikult üritab ikka mõnda rida enda kohta siit leida, ilma, et eesti keelt mõistaks loomulikult. Viimane kord, kui teda mainisin, tuli ta tööle ja küsis, et mis tähendab “tõi kooke”. Algul ma muidugi ei taibanud matsu, aga pärast tõlkimist tuli meelde küll, et kirjutasin siin sellest. Dave on sihuke omapärase hipivälimuse ja hoiakuga autojuht töö juurest, elatunud juba, aga hingelt noor muidugi. Ma tunnen ennast vanemana kui tema ilmselt. Nädalavahetusel sõidutas mind Whitstable’i ja Herne Bay’sse. Polnud just märkimisväärselt kaunid kohad, kuid väga omanäolised - esimene koht kalurilinnake (ilus rannajoon puudus), teine oli enam-vähem juba kenama rannaga. Kõik need rannikulinnad on üksteisest erinevad ja omapärased millegi poolest. Aga ometi leidsin sealt kalaranniku külast silmailu ühe inglise stiilis maja näol. Teinekord tuleb tagasi minna ja jäädvustada see pildile.

Muudest tegevustest ma aru ei anna. :P Lihtsalt tohutult tahaks aega leida… sest igalt poolt tuleb huvitavaid ideesid - kellega, kuhu ja mida, kuigi tuttavaid on siiski praegu vaid mõni… Teatud ettepanekud eelseisvateks pühadeks on tehtud ning ka Ali mainis, et võiksin rattaga talle külla sõita, aga Sturry Canterbury lähedal on natuke kauge koht, et nii lihtsalt sõrmenipsuga sinna minna, kuigi ilusate ilmadega ei välista ma midagi. Inglise ilma muidugi ei ennusta kunagi ette. Vahepeal oli nii ilus kevad juba, aga siis kiskus jälle külmemaks ja tuulisemaks. Inglise tormid (need tahtsid mu pisiauto teelt välja pühkida, aga ei õnnestunud) ja maavärinad, viimastest ma küll midagi ei tea… Mina magasin rahulikult, kui ka midagi juhtus…