working@Ramsgate

Ramsgate on linn, kus lennukid lendavad väga madalalt üle praktiliselt iga 10 minuti tagant, nii et pea kuklasse ajades näeb neid suuri rauakolakaid väga lähedalt regulaarselt maandumas Kenti lennuvälja suunas. Ramsgate on linn, mille rannajoon on minu arvates palju omanäolisem ja puhtam kui Margate’s ning mida ilmestab üsna südalinna lähedal veekogu kirev paadikogumik. Ramsgate on linn, kus ma saan järgmised neli nädalat tööl käia. Jippijee!!!
Eelmisel laupäeval kurtsin Ramsgate’s tööl olles, et seal on palju toredam kui Margate’s. Silmas pidasin ikka peamiselt töökollektiivi ning eelkõige Ali, kes mind õpetades usaldab mulle väga palju ning omavahel rääkides leidsime sarnaselt, et töötame kui üks tiim ning kui ma midagi ei tea, siis teda võib kogu aeg tülitada, sest küsimustele peab vastused leidma. Kui mina midagi soperdan, siis tuleb see temale lõpuks kaela, seepärast olen väga tänulik talle selle vastutusrikka töö eest, mida ta mulle usaldab. Oh kuidas ma tahaks teda mitte alt vedada ja ma ütlesingi, et annan endast parima, kuigi ma tean, et vead tulevad varem või hiljem olles ka selline perfektsionist nagu ma olen. Aga ma usun, et ka tema on mõistlik kogemuste omandamisel tehtud vigade suhtes. Te ehk mõtlete, mis vigasid ma silmas pean. Eksimusi on igasuguseid, aga minu erialal võivad need väga kalliks maksma minna arvestades inimelu hinda. Eestis töötasin apteegis, kus sisuliselt polnudki ravimeid, mida valesti määrates oleks kellelegi tõsist kahju sündinud, aga siin näen midagi sellist, millega tuleb ülihoolikalt läbi käia.
Apteek pole ainuüksi puht ravimite väljastamise koht, vaid tegeleb mitmesuguste apteegialaste teenuste osutamisega nagu “nõelte vahetus” (annad paki nõele ja võtad vajadusel tarvitatud nõelad kinnises pakendis vastu ilma seda ise puudutamata), “MUR” (sisuliselt nagu arsti, ainult apteegis proviisori konsultatsioon eraldi ruumis, kuna proviisoril on õigus ka ise ravimeid välja kirjutada), “suitsetamise mahajätmise programm”, “metadooni, Subutexi jms manustamine” (kus võõrutusravipatsient peab apteekri silma all iga päev vastava koguse metadooni ära jooma või Subutexi alla neelama ilma suust väljanihverdamiseta edasise äri mõttes). Kõiki teenuseid ei jõua hetkel üles nimetadagi. Proviisori roll erineb päris palju Eesti omast, kuna käsimüügiravimite jt apteegikaupade müügiga tegelevad hoopis assistendid ning proviisor tegutseb rohkem “tagaruumis”, kus talle kontrollimiseks retseptiravimid tehnikute abiga ette tuuakse. Tundub lihtne, aga ometi pole. 8-9 tundi koha peal ravimitel täpselt kõiki andmeid jälgides ja retseptiga kokku ajades pole lihtne (eriti algajal), kui iga üksikdetail peab paigas olema (alates retsepti kehtivusest lõpetades erimärgetega). Kontrollima (enamasti oma kogemuse põhjal) peab eriti hoolikalt peale ravimi kanguse ka annustamist, sest arsti vead pole haruldased nagu ühe malaariaravimi puhul, mida arsti ettekirjutusel oleks pidanud iga päev manustama, kuid tegelikkuses nädalas korra. Kui ravim jõuab lõpuks patsiendini, on vastutusekandjaks proviisor.

Tegelikult tahtsin hoopis rääkida muust – sellest, kuidas hommikul tööle minnes pole enam vastumeelsustunnet (pigem on see nüüd autosõidu ees, kuna Ramsgate asub elukohast 6-7 miili kaugusel). Margate’i talusin ma veel tänu indialasele. Eelmisel laupäeval polnud mul veel aimugi, kuhu järgnevatel nädalatel tööle pidin asuma. Ramsgate’i toredad tädid soovitasid mul graafikutegijatega rääkida ning nõndaviisi mul õnnestuski need neli nädalat ennast sinna mõnusate inimeste sekka sebida. :)))
Eks see väheke tüütav on natuke varem hommikul ja natuke hiljem õhtul koju saada (sest apteek on seal pool tundi varem ja pool tundi kauem avatud kui Margate’s) ning autoga 20-25 minta selles hullumeelses inglise liikluses tõmmelda, aga olulised on positiivsed kogemused ning elamused, mida Ramsgate’st niivõrd palju saan. Minuteada peaks mul olema kindel tunnipalk, nii et selles mõttes ma ka rahaliselt ei kannata. Pean oma töötunnid ja sõidetud miilid eraldi lehtedele kirja panema, nii et kokkusobitamist väheke on, eriti autosõiduga, sest sisuliselt tegin autoga töölkäimise asemel hoopis eraotsi sõidupraktika mõttes vähe rahulikumal kellaajal. Margate’s käisin jala tööl 35-40 minutit (üks ots), võibolla teen mõnipäev rattasõidu Ramsgate’i tööle, kuigi teadjam R. ütles oma kogemusest, et see võtab selles liikluses vähemalt tunni aega (kuigi on umbes 10 km). Inglise ilm on ka nagu öö ja päev – vahetub minutitega. Esialgu teen autoga üksinda praksi, eks varsti paistab, äkki läheb ka ilm natuke paremaks ja saan ratta rattad tiirlema.