Pegwell Bay

Ei tasu ikka ilma kaardita Inglismaa teedele sõitma minna – ei auto ega rattaga… missest et teekonna varem map’ilt järgi uurisin. Eksisin vähemalt neljal korral rattaga inglise külateedel – võtsin teeristidel vale suuna, mis kokkuvõttes suurendas tunduvalt läbisõidetud teekonda. No heakene küll, 3-4 km pole just teab mis ekstra, aga sellisel maastikul kipub olema küll. Tulemuseks 3,5 tundi ja ära käisin Pegwell Bay ääres Ramsgate’i ning Sandwich’i vahel. Pidi olema üks rannikuäärne looduspark, mis tegelikkuses kujutas endast suurema maantee ääres asuvat madalaid kõrrelisi puntidena veesilmade vahel. Vaatepilt oli natuke ilusam kui kõrrelised kuskil Võrus Koreli oja ääres, aga palju ei puudunud ka viimasest. Kõrvalkulgev maantee segas üleüldist linnulaksutuse nautlemist, aga inimesi see ei häirinud, sest jalg- ja rattatee viis mõnevõrra eemalt tee äärest. Ilusa ilma tõttu olid paljud jälle väljas, enamikus koertega nagu ikka ning üks jäädvustas parasjagu veesillerdust kõrkjaseliste taustal, kui ma väikeselt jalutuskäigult nö. “looduspargist” tagasi suundusin. Palju ilusam oli seejuures hoopis demonstreeritud vikingite laeva taga rannakaljude ning mere vahel, kus korjasin peotäie rannakarpe. Platsilahmakalt vaatasin päikesesillerdust merel, kaugusest aimatavat Ramsgate’i rannajoont ning äsja Kenti lennuväljalt õhkutõusnud ja veel küllalt madalalt kiirust lisamas lennukeid.
Vikingite laeva ümbruses olid varajates õites nartsissid, kuskil võsastunud teeäärel nägin lumekellukesi ning eelmisel nädalal ja samuti eile kohtasin imeilusaid roosakaid õisi täis puid paaris kohas. Ei taha just uskuda, aga mulle meenutasid need kirsiõisi. Täna nägin palju sellist maad, mida ka Eestis rohkelt – põllumaasid, kusjuures ka vagudega juba. Ei usu hästi, et need tühjalt aastaringi niimoodi jäetakse, küllap ikkagi midagi kasvamas oli.
Ei saa taaskord üle ja ümber inglise liiklusest. Külavaheteed on asfalteeritud, aga ainuke häda on selles, et nad on parasjagu nii kitsad, et sobiksid kahesuunaliseks rattateeks, aga mitte autosõiduteeks. Kahjuks ei saa neid rattasõiduteedeks siiski nimetada (kuigi rattureid oli palju, sest kuidas sa ikka kuskil kiirteel või ühel korralikul inglise maanteel, ringristmikel rattaga sõidad). Autojuhid eelistavad ka üpris sageli neid väikeseid teid. Õnneks võtsid kõik möödudes kiiruse alla või jäid seisma vastutulevate autode tõttu. Teele lihtsalt ei mahuks rohkem, kui kaks autot – kui sedagi, sest kurvides, mäkketõusudel ja kitsastes kohtades ning üleüldse oleksid need teed parajad ühele autole.
Kõige jamam on muidugi see, et ratta käigusüsteem korralikult ei funktsi ning käike peab siin iga mõnekümne meetri tagant vahetama.
Muidu oli jälle üks kosutav päevakene vahetult enne uut töönädalat. Kusjuures eile töölt tulles pärastlõunal hüppasin jälle Broadstairs'ist läbi. Merelainetus oli vägev, aga ilm oli jäiselt tuuline, mistõttu ka inimeste nappus rannas ei üllatanud. Kevad ikka päriselt veel pole, sest ilm üllatas ühel hommikul jäise auto esiklaasiga, mille nühkimiseks köögist kiiruga plastmassist väiksema restialuse haarasin ja väga edukalt selle tüütuse minutiga eemaldasin. Ja tööle hilinesin kõigest 5 minutit, missest et üleüldine liiklus justkui peapeale pööratud oli ning tugev udu ja madal päikene veelgi olukorrale vinti peale keerasid.