ratta sissepühitsemine

Täna oli väga soe kevadine tuuleta ilm, mistõttu käisin mõned tunnid rattaga sõitmas - soe päike, merelained, inimesed rannas, promenaadil koertega ja mitmekesi, ratastega ja jala – kõik olid justkui toaseinte vahelt välja pääsenud. Muidugi olid mõned juba T-särkides ning lühikestes pükstes. Praegu just meenus paari nädala tagune kõhukas vanamees lühikestes shorts’ides jalutamas koeraga Ramsgate’i pargis, kui mina tõmbasin veel jopekapuutsi pähe. Nüüd meenus veel teinegi seik. Sõin ükspäev lõuna ajal töö juures apteegi parklas oma autos parajasti midagi, kui silmanurgast märkan suuremat universaaltüüpi uhket hõbehalli autot enda kõrvale väga oskuslikult parkimas. Mõtlesin automaatselt, et mingi kogenud vanem meesterahvas kindlasti roolis. Vaatasin kõrvale ja mida ma näen… Kujutage nüüd sellesse pigem meesteka auto rooli üks tüüpiline eesti vanaema, rätt peas ja mingi lihtne kuhvt seljas, sest nii see oli… :D
Ei kohta Inglismaal just tihti pearätis 80-aastasi, ammugi mitte autoroolis, nii et suu jäi piltlikult lahti küll.
Ma pean ikka veelkord mainima, et täna oli superluks ilm nagu oleks järsku eestimaisesse aprilli- või maikuusse sattunud. Teekonda alustasin Westgate-On-Sea’st ja mööda rannaäärset (enamasti sõiduteest eraldatud) asfaltteed liikusin läbi Margate'i, Broadstairs'i ja Ramsgate’i. Veelkord tõdesin fakti, et Margate pole suurem asi, mida kaugemale sellest, seda kaunimaks ja omapärasemaks rannajoon muutus. Nagu juba mainisin, oli inimesi hästi palju. Mõned lausa grillisid midagi, teised puhkasid jalgu rannakohvikutes, mis juba küllaltki edukalt jäätist ning muud näksi müüvad. Hästi mägine piirkond on siin ja mu ratas ei vahetanud veel korralikult käike, nii et ma kõristasin ratast päris korralikult ning paljudes kohtades kõndisin ratas kõrval mäest üles. Just üks väga tugev ülesmägi oli kuskil Broadstairs’i kandis, kus oli suur laialeheline kapsapõld sõidutee ääres (siin kasvatatakse teatud asju aastaringselt). Nartsissid, saialilled, krookused ja lumikellukesed õitsevad juba mõnda aega. Kuskil kuulsin ka kägu kukkumas. Uhked villad on siin igalpool ja vaesemaid piirkondi eriti ei eristagi. Golfiväljakuid jäi selle tee peale vähemalt kolm ning kindluse- ja lossitaolisi ehitisi oli ka mitmeid. Sealsamas kapsapõllu kandis jäi silma ka üks uhke kõrgem maja ning kui sellest natuke kaugemale jõudsin, nägin helikopterit selle aeda maandumas. Kui ma maja ees üle tee olin, sain aru, et kopter hakkab maanduma, sest ta oli sisuliselt juba pea kohal, aga mõtlesin, et maandub sinna kuhugi tohutule murulapile üle tee, aga jah, siinkandis paistab inimestel raha olevat.
Ega ratta seljas ei saagi palju merelainet ja päikesesillerdust nautida, sest asfalt kubiseb kohati klaasikildudest ja prahist ning muidu liikuvatest inimestest, ühesõnaga peab enda ette, mitte kõrvale vaatama. Linnades oli vaja eriti tempot aeglustada ning ratast kõrval lükata, ikka liikluse ja rahvamasside tõttu. Tagasi tulin otsemat, kuid ilmselt sama aeglaselt kulgevat tööteedpidi. Ringristmikud, muidu ristmikud, kõnniteeääred, valgusfoorid, parkivad autod jms võtsid tempo maha, missest et tegemist oli suhteliselt otseteega ja kümmekond kilomeetriga. Ilmselt pean teinekord ikkagi rahulikumat rannajoont eelistama või leidma vähem sõidetava autotee kuskil mitte kaubanduskeskuste piirkonnas, mis lisab mitmeid kilomeetreid teekonna pikkusele otsa, aga missest. Oletatavasti läbisin täna 30 km. Kui viitsin veel autode vahel sõita, käin homme superpoodide mekas Westwood’is.