take your time

Inglismaa on ikka üks paras * koht küll. Tasuta lõunaid pole olemas. Töö juures tõdeti ühel päeval fakti, et vaesed, kes elavad toetustest jms. saavad pidevalt soodustusi ja allahindlusi ka mujal (nt. tasuta ravimeid, tasuta koolitust jms), aga need, kes käivad tööl ja teenivad – need ainult maksavad ja jäävadki maksma... Mis on ju tõsi ka.
Et midagi aru saaksite, peaksin ütlema, et kui näiteks pangaarve miinustesse läheb (mis siin võimalik on), tuleb maksta kuutasu £15, pluss iga miinusoldud päeva eest £6 ning veel mingid intressid ka, mis minu meelest on ülemõistuse ebanormaalsed summad. Asi oli selles, et ma kulutasin-kulutasin-kulutasin (ostsin mõnekümne naela eest süüa, £60 jalgratta, firma autosse bensiini £26 ning jaanuari algul tasusin hiigelüüratu RPSGB kohustusliku tasu £425 jne), aga mul ei olnud viimasel ajal aega vaadata oma inglise panga arvet, kuna kogu aeg oli vaja midagi muud teha ning mul olid hoopis teised asjad meeles. Kuna ma ka paar kuud polnud töötanud ning palka alles selle kuu lõpul oodata võin, siis polnud ka imestada, et selline asi juhtuda võis. Hoolimata sellest, et mul oli teatud summa isegi inglise pangas tähtajalisele hoiusele pandud, hoolimata sellest, et ka eesti pangaarvel sendid ei vedele, aga sellest ei hooli ju inglise pank, kes tahab väiksema unustuse eest selliseid trahvisummasid. Minu eilse päeva tuju rikkus igatahes selline teadmine väga ära, kui postkastist pangalt saadetud kirja avastasin. Hakkasin muidugi ennast kiruma, et oli mul vaja see ratas nüüd osta, kui ma (ette teadmata) uuest nädalast hoopis autoga tööle sattusin või toidupoes tehtud arutelus leida, et mina võiksin seekord arve tasuda või firma autosse bensu sellise summa eest osta või need viiekad ja mõned mündid kopitamas mu rahakoti vahel, mis selle katteks ilusti hoiuarve plussis oleks pidanud. Aga mida sa ikka teed, kui tagantjärele tarkus hiljem kohale jõudis. Keda ma süüdistada saaksingi oma hajameelsuses ja ajapuududes kui iseennast, et nõnda palju tööd viimasel ajal raban, et lihtsalt oma eraeluks jääb päevas vaid 3 tundi, millest üks juba sujuvalt söömisele, pesemisele kulub ning teine uue kohaga seotud asjatoimingutele (või selle uurimisele) rakendub. Kaks vaba päeva nädalas kuluvad mõttetutele pikkadele poetuuridele ülisuurtes marketites tundide kaupa ringi tiirutades (õiget piimapakki taga otsides), pikkadele poejärjekordadele ning ajaröövel jalakäimisele, mis võtab enamus ajast ja energiast, nii et päeva lõpuks võib tunda ennast tühjakspigistatud sidrunina. Aga kiidusõnu ei jaga ma teps mitte autole, mis võib olla teine ajaröövel ning stressiallikas, kui mõelda, et homme pean tolle tavapärasele aastasele ülevaatusele vedama ning kes teab, mis otsast ja kui palju see veel parandamisaega nõuab, kui mõni-mõned vead leitakse. Missest et MOT (ülevaatus)koht ning autoteenindus asuvad siinsamas praktiliselt üle tee. Ma vihkan auto omamist ja sellega sõitmist, kuid viimase suhtes olen tänu sellele nädalale (igapäevasele autosõidule) tolerantsemaks muutunud. Ja ma olen alati arvanud, et auto omamine toob kaasa peamiselt mõttetuid asjasekeldusi ja jamasid, eriti algajale juhile. Jah, võibolla ta teeb teie elu mugavamaks – aga mitte minu. Peale selle on iga päev hirm, et keegi selle ära varastab (kas autouksed kinni said), et mingi trahv kuskilt kaela lajatab, kuna mõni kiirus- või ristmikukaamera on midagi lolli üles jäädvustanud ning minu postkasti ilmub kiri politseist. Ükspäev ilmuski, hirmuga tegin lahti, kuid õnneks teavitas kohalik politseijaoskond, et selles piirkonnas tegutseb naabrivalve. Siia ilmudes oleme üldse väga huvitavaid kirju saanud nagu kõik oleks järsku (ei tea kust?) teada saanud, et uued elanikud sees on. Nagu see litsentside mitteomamise hoiatuskiri, mis teavitab, et selles majas on rangelt keelatud teleka, arvuti, mobiili!!! jms. kasutamine. Ma ei tee kusjuures nalja… (analoogne kiri tuli ka Derby’s). Need, kes ei oma neid seadmeid, peavad helistama ühel numbril ning siis tulevad teatud tegelased kontrollima, et see nii ka oleks. Ja ka see ei ole nali... Naabri wireless võrgu kasutamise eest võib saada reaalse vanglakaristuse, kuna siin riigis on see nagu auto varastamine. Ma ei tea, kas ma siin üldse julgen midagi teha, tegemata jätta või kogemata ära unustada, sest trahvid on suured. Kui koera järelt ei korista, on maksimum £1000. Ma nägin oma silmaga, kuidas Margate'i töökoha juures lõunale minnes väga rahvastatul tänaval koer ühe paki keset kõnniteed maha pani ning omanik edasi jalutas. Mõni inimene jäi küll järele vaatama, teine röhitses takka ja ma tundsin ennast väga imelikuna justkui oleksin ainukese inimesena loomade hulka sattunud.
Tööautodes nagu mujalgi avalikus kohtades on suitsetamine rangelt keelatud. Autol peab olema ka vastav kleps aknaklaasil. Suitsetamise keelunõudest peetakse siin küll üpris rangelt kinni. Ma olen vaid ühte inimest suitsu kiskumas näinud ja klubis ning pubis on täielikult suitsuvaba keskkond.
Tasuta elamisest ei tule ka lõppkokkuvõttes midagi välja, kuna firma “boonuste” (auto, korteri pealt) pean tulumaksu tasuma ju mina, mis kokkuvõttes pidi olema £600 korteri ning £400 auto eest aastas. Olgu küll, et Inglismaa kohta väikesed summad, kuna analoogse korteri üür oleks aastas vähemalt £5000 ning auto eest kantavad kulud (teemaks, ülevaatus, kindlustus ning bensiin) ka päris suured, aga tegelikult jäävad ka korteri kommunaalmaksed minu kanda, mis tavaliselt koos Council Tax’ga moodustavad rohkem kui poole korteri üürist. Leidsime postkastist viimase elektriarvega tasutud summa kohta kirja, milleks oli kvartariaalselt £333. Normaalne elektrikulu siin riigis peaks jääma kuskil £100 kuus piiresse. Kui inglise rahas tunduvad need summad väikesed, siis korrutage 21-ga ja saate summad eesti kroonides. Üldiselt ma enam asju kroonidesse ei arvuta, muidu langeksin musta masendusse. Tere tulemast maailma ühe kallima riigi elanike hulka.
Et tänast kannet ei lõpetaks sama halva maiguga nagu mul eilse õhtu tuju või öö uni oli, siis kriban midagi sellest, mis mul kõige sügavamasse masendusse ei lase langeda ehk oma töökollektiivist.

Tänase päeva parim soovitus Ali suust, mis oli suunatud mulle - ära muutu liiga enesekindlaks, kasvata endas enesekindlust tasapisi… sest inimesed eksivad nagu ka Carla, sest eksimine on ju inimlik…
Carla on minu jaoks kõige armsam, sõbralikum ja lahedam tütarlaps (kui nii öelda võib) meie tööseltskonnast. Esmapilgul arvasin, et tegemist on alla 20-aastase parimal juhul värskelt kooli lõpetanud tütarlapsega, aga mis selgus… See tütarlaps on 26-aastane last kasvatav naine, kes on vähemalt 11 aastat apteegis töötanud ning suudab samal ajal telefoniga rääkida, teise käega arvutis kibekiirelt retseptide järgi ravimite sildid valmis vorpida, lennates riiulitelt sadade seast 99% õiged ravimid lauale virna korjata ja sahtlitest nõutud paberid üles leida. Selline on meie kallis-kaunis Carla tütarlaps, kes suust kuuleb vaid positiivseid sõnu.

Enesekindlusest… kuna me vigadest kõige paremini õpime, siis minu meelest oli väikene automõlks tagahoovi sissesõites omal kohal, et see edaspidi minu liigset julgust kärbiks. Ma olen tegelikult autosõitu alati kartnud ning "jänesega" roolis juhtub sama hulle asju nagu hulljulgegagi (muideks minu üks sõiduõpetaja ikka kurjustas argpükslikkust). Ma olen tegelikult lausa jälestanud autosõitmist, aga päev-päevalt natuke enesekindlamaks muutudes on ka autosõit hakanud rohkem meeldima (loe: pole enam päris põlastusväärne). Aga ma juba tunnen, kuidas iga päev sama rada sõites, parkivate autode ning vastutulevate vahelt teed läbi murdes, kiiruse kasvades, hooga võetud kurvides ja samas mitte mõlke tekitades kipub enesekindlus liiga kiiresti kasvavat. Ühelt poolt ma tahan õigeks ajaks tööle või kiiresti koju jõuda, aga jah… selle koha peal peaksin ütlema stop ja meelde tuletama oma elutarga bossi kuldseid sõnu järsu hüppega kasvanud enesekindluse kohta, mis kehtib sama palju ka autonduses nagu farmaatsias nagu ükskõik mujal. Me kipume vahepeal ära unustama, et teeme vigu ja võtame ette riske, mida võtma ei peaks.