oravaratas

Tunnen puudust, et keegi mind ometi õpetaks. Täna tegi indialane rohkem mujal tööd ning enamik ajast nokitsesin omaette. Kaks uut nägu oli ka juures – üks inglise naine ja ilmselt mingi islami-tegelane (binladeni tüüpi pika habeme ja omapärase pearätiga). Viimane vuristas bossiga vahetpidamata inglise keeles, millest ma mõhkugi aru ei saanud. Ei mitte sellepärast, et tal oleks jube oma rahvuse aktsent olnud – pigem vastupidi, ta rääkis liiga hästi ja inglasele omapärase aktsendiga. Teiste jutust ma ka suurt aru ei saanud ning tegelikult oli retseptide jälgimine omaette keskendumist nõudev töö.Tunnen ennast ikka jube lollina (arvestades positsiooni, kellena ma siin töötama peaksin) võrreldes tavatehnikutega, kes siuh-säuh leiavad õige ravimi ning sissetulnud ravimite kuhjad (mis on alguses kiledes, mitte kastides nagu Eestis) kahanevad neil kolme peale tegutsedes mõne hetkega. Mina vahin riiulit ja püüan nuputada, kus õige ravim olla võiks. Indialane vähemalt lohutas, et tema ka ei oskaks, kui minu maale tööle tuleks. Ise peab ta läbima aastase eeltreeningu, et UK-s ära registreeritud saaks. Selleks oli tal tohutu hulk materjale. Üks teine inglise tüdruk õpib ka töö juures seda eriala. Ma täpselt ei tea, kelleks ta lõpuks siis saab (tehnikuks või farmatseudiks). Inglise kutt on igatahes tehnik, tema registreerimistunnistus ilutses apteegi seina peal. Üldse on kõik seal noored – umbes minuvanused. Vaid boss (kuskil 35), indialane ja islamlane on vanemad.
Omavahel saavad väga hästi läbi, viskavad nalja ja laulurepliike, millest mina kahjuks aru ei saa (ja ilmselt ei hakkagi saama), sest see on nende omavaheline inside joke. Selles suhtes tunnen ennast kõrvalejäetuna ning nende inglise keelest mitte arusaamine süvendab seda veelgi, aga see minu enda süü tegelikult.

Ravimid ei ole järjestatud ATC koodide alusel nagu Eestis, vaid alfabeetiliselt (teatud grupp ravimeid originaalinime, teised toimeaine nimetuse järgi) ning nad on riiulitel vahedeta teineteise kõrval. Vähemalt toimeaine tugevus on loogiliselt järjestatud, aga samas on suvalised erifirmade originaalid ühte hunnikusse laetud (mis teeb pildi veel kirjumaks), sisuliselt vahet pole, millise järgi haarad.

Täna kontrollisime ravimite aegumiskuupäevi ning nii mõnigi lendas otsejoones kilekotti. Mahakukkunud tabletid jms korjatakse kõik kilekottidesse ning visatakse kuhugi hunnikusse kinnisesse ruumi. Eile oli seal vähemalt nagu kohalik väikene prügimägi.
Kinnises kapis luku taga (võti ainult bossi käes) on kõige rangema kasutusega ravimid (nt. morfiin, miskipärast ka Viagra). Diazepaami, tramadooli leidsin teiste retseptiravimite hulgast (Eestis hoiti need teistest eraldi – võibolla oli see apteegi kiiks). Rangemate kohta peetakse eraldi arvestust paberkaustades (meil peeti ka diazepaami, tramadooli kohta nt).
Retseptid on üldjoontes eesti omadega sarnased, aga tagaküljele on kleebitud korduva retsepti osad vms. Kui retseptile on arst kirjutanud 28, 31 või 5 tabletti, siis täpselt nii palju ka antakse – lõigatakse vastav kogus tabletilehelt välja või loendatakse spetsiaalse seadme või manuaalkolmnurkloendiga vastav arv tablette eraldi purki või paberkarpidesse. Igal pool ei pidanud see nii olema nagu indialane väitis.
Kui inimesed toovad retsepti, siis jäävad nad apteeki nö. ootama (istumiseks pingid nt.) või lähevad ära ja tulevad hiljem tagasi, seepärast järjekordi ei ole. Mingi ajaga otsitakse ravim(id) välja, pannakse paberkotti ning hõigatakse kellegi nimi (nagu arstijärjekorras) või tuleb inimene ja ütleb oma nime ning aadressi.

Täna avastasin, et ma kulutan oma ööpäevast 12 tundi töö peale, kuna alates ärkamisest (7 am) kuni kojujõudmiseni (umbes 19 pm) olen ma seotud tööga või selleni jõudmise tegevusega (9 tundi tööl, selle sees tunnine lõunapaus ja teepausid, 1,5 tundi kõndi ning umbes 1,5 ettevalmistust hommikul). Kui arvestada 8-tunnine magamisaeg, siis jääb muidu olemiseks vaid 4 tundi. Täna hommikul olin tohutult väsinud ja uimerdasin ringi, nii et täna õhtul üritan kümne paiku magama minna.