new life

Pean vabandust paluma nende ees, kes minu blogi ikka aeg-ajalt tšekkavad. Esiteks, ei olnud millestki kirjutada; teiseks, depressasin, sest asjad ei olnud arenenud nii nagu nad oleksid pidanud arenema ja kolmandaks huvitasid rohkem teiste blogid, mille lugemisega õhtuti tegelesin. Üks blogi viis teiseni ja nii edasi… ja hea, et ma neid lugesin – olin vahepeal ära unustanud, et kõigi (vähemalt enamike) algus võõral maal ei ole kerge, pigem vastupidi. Pean tunnistama, et olen vähemalt mõned korrad mõelnud, miks ma siia üldse tulin, aga kuna mul oli kindel siht silme ees, siis tuli see saavutada. Imetlen neid, kes on võõras keskkonnas pidanud üksinda algusest lõpuni toime tulema. Minul oleks kahtlemata palju raskem olnud, kui poleks heasüdamlikku inimest leidunud ja paraku loevad tutvused rohkem või vähem alati. Muidugi ei tuua kandikul midagi ette, aga alati on lihtsam, kui keegi teadjam on ees.
Eile oli üks bussisõidu päev, 11 tundi bussiga - läksin ning tulin tagasi siis, kui teistel oli sisuliselt uneaeg. Lühidalt öeldes oli järjekordne tööintervjuu päev. Kummaline, ma olen vist varemgi nii öelnud, et kui on lootus millelegi, siis tekib sinna juurde veel teinegi lootus ning kui pole midagi, siis polegi absoluutselt midagi, isegi mitte tulemas näha. Ja vahepeal oli tunne, et lähen hulluks, sest olukord oli minu jaoks absurdilähedane. Halenaljakas, istun Inglismaal, igal pool on ainult kuulutused – vajatakse RPSGB registreeritud farmatseuti, palk see ja see, aga ometi, mida pole, on reaalne tööpakkumine. Miks ma ei saanud töökohta. Lihtne vastus – keegi ei jookse tormi, kui puudub vastav töökogemus antud maal, missest et omal maal oled võibolla staažikas tegija. Teiseks peab keelt oskama – minule ei paistnud see takistuseks olema, sest mitu inglast on öelnud you have good english, mille koha pealt ise silmad maha löön… Autot peab oskama juhtida ja parem, kui on ka auto olemas. Muudest peensustest ma ei räägi, muidu läheks jutt väga pikaks. Need on põhitingimused, milleta tööleidmine on nullilähedane. Muideks, minu kui võõramaalase töövõimalusi piirab ka asjaolu (seadus), et ei tohi töötada apteegis või kus iganes taolises asutuses (sh online-müük, haruapteek), mis on uuem kui kolm aastat. Siinkohal ehk mäletate Nottinghami tööpakkumist – ma poleks pidanud sinna kvalifitseerumagi…
Ja nagu naksti, kui mul on positiivne eelaimdus eelnevalt ühe tööandjaga telefonis vesteldes, siis helistatakse mulle Lloyds’ist. Olin ise vahepeal natuke aktiivne olnud ja nüüd ma ei tea mitme nädala pärast võtsid nad vaevaks mulle tagasi helistada. Tööagentuuril käis moosimine kiiremini. Tädike ei teadnud, et mul on keeletest ning kaks intervjuud Lloyds’iga seljataga, kuigi eelnevalt olin seda nii meilides kui telefonis maininud. Rääkis põhimõtteliselt seda, mida ma juba teadsin. Aga üleüldse, mul on nendest mõõt täis, kui isegi midagi sealt tulemas on, siis võibolla kunagi... Igatahes lubati mulle veel mänedžeridega tööintervjuusid määrata. See selleks… Mul on Lloyds'ist rohkem kui enough.

Aga mina olin teisipäeval oodatud Maidstone’i hoopis ühe teise apteegiketi intervjuule.
Sekeldused hakkasid selle koha pealt, kui Londoni Victoria bussijaamast edasi Maidstone’i bussi ootasin… Ootasin ja ootasin, ootasin ja ootasin ning ootasid ka kõik teised… Mul tekkis hirm, et võibolla magasin õige bussi maha, kuigi selle numbrilist kuskil minemas ei näinud ja tablool seda enam ei kajastatud. Aga veidi hiljem oli nägudest näha, et ootajaid oli teisigi. Vanem hallipäine kena väljanägemisega vanaproua viskas isegi nalja antud koha peal, sest olukord oli üpriski absurdne. Temale oli muidugi see hilinemine naljakas, sest vaevalt ta tööintervjuule lippas. Algul öeldi küll, et buss väljub pool tundi hiljem ehk pool üks, aga lõpuks saime bussi ikkagi ühe paiku ning buss sõitis välja veel hiljemgi, kuna flegmaatilisel bussijuhil tundus aega küllalt olema. Londonis oli sel ajal punaste fooritulede paraad ning ma olin tõeliselt pissed off (loe: natuke palju närviline). Mina, kes ma ei jää mitte kunagi kuhugi hiljaks, pean pealt vaatama, kuidas buss vähemalt tunni Londonis loivab enne kui sealt ummikutest kaugemale jõuab.
Jõudsin siis tund ja 5 minutit hiljem Maidstone’i ning hakkasin kesklinnast väljapoole tormama – kiiremas tempos ja joostes vaheldumisi. Tuul oli vinge ning tee oli sujuvalt ülesmäkke. Hoidsin oma mütsiäärest kinni, et see minema ei lendaks, ise palavusest hingeldades. Ahjaa, vihma sadas ka. Mõtlesin, et kumb variant oleks parem, kas ilmuda tööandja ette higi leemendamas, näost punane, juuksed sorakil või vähemalt 20 minutit hiljem. Arvasin, et pigem antakse ülipüüdlikkus andeks. Tempot arendades jõudsin isegi täpselt kella kolmeks Morrison’i supermarketi ette. Tuli välja, et minu guugeldamise tulemus suunas mind rappa, okei suund ei olnud juba algusest peale vale, selle põhitänava, mida virtuaalis 3D-na vaadanud olin, leidsin hõlpsasti üles, aga probleem tekkis postiindeksiga, mis oli näidanud täpselt supermarketi kohale. Läksin veel sisse, et küsida infost apteegi peamaja kohta, aga tädi ei leidnud ka suurest kollasest aadressiraamatust selle täpset aadressi. Lõpuks helistasin head office’sse, et küsida täpselt, kus nad asuvad. Selleks kulus veel 20 minutit ning mitu edasi-tagasi tiirutamist enne kui ühe kahtlase majani jõudsin. Maja ei jätnud väljastpoolt küll mingit muljet, et seal võiks apteegiketi peakontor asuda, aga vähemalt ma jõudsin õigesse kohta küll paarikümne minuti hilinemisega. Luugist küsiti nimi ja kelle juurde asja ning helistati kuhugi. Mõtlesin, et silun veel väheke juukseid, aga kamm lendas pärast paari tõmmet kiiruga kotti, sest välja ilmus söör Pay. Vabandasin muidugi ette ja taha, tema märkas, et olen märg. Olin wet indeed. Ma ei hakanud taksoraha kulutama.
Söör pakkus teed või kohvi, mina ei tahtnud, kuigi huvi pärast oleks võinud vaadata, kas oleks automaatselt valge tee (loe: piimaga tee) toodud. Ega ta muidugi ise jooki ei valmistanud, ikka sekretär.
Aga tore vanahärra oli. Tal oli seina peal hiigelsuur Kagu-Inglismaa kaart ning puukepiga osutas uhkelt asukohtadele, kus tema firma apteegid peamiselt paiknevad ning kus mina siis tööle peaksin asuma. Ja ega ta mind nagu eriti ei pinninudki (mul meeles veel Lloyds’i viimane tööintervjuu – võehhh). Mõned tüüpilised küsimused ning kiitis taaskord mu inglise keele oskust. Ise seletas rahulikult ja justkui hoolikalt läbimõeldult, kuidas asjad toimima hakkaksid. Tundsin ennast päris koduselt. Lahe papa - küsis, kas ma tahan ühe- või kahetoalises korteris elada ning ta mäletas veel telefonikõnest, kui ma rääkisin kahest inimesest peale enda, sellepärast ta eeldas, et võtan kahetoalise, aga mulle piisab ühestki. Mõtlesin, et kes küll kahetoalise eest üüri ja kommunaale jõuab tasuda, küsisin siis rendi kohta ja tema ütles, et see on nagu peale kauba, et mina renti ei pea maksma, kuna korter kuulub apteegile (on samas majas). Ja autot läheb mul ka vaja ning selle ma ka saan, sest pean paari-kolme apteegi vahel vajadusel liikuma. Nojah, nii palju siis isetegevusest, kui kõik ära organiseeritakse. Vahepeal tutvustas mulle oma tütart, kellega arutati korteri seisukorra ja auto üle. Kusjuures korteris pidi kõik vajaminev olemas olema... no mida veel… nagu muinasjutus. Muinasjutu rikkus esialgu puuduv internett, aga kõik on ju paigaldatav (loodetavasti ka Inglismaal, võibolla küll mitte normaalse ajakuluga). Igasuguse krempli ostmine teadmata ajaks võõrriiki pole just eriti arukas. Mida ma teeksin kahvlite, riiulite, laualampide, madratsitega, kui peaksin tagasi Eestisse kolima? Car Boot Sale???
Ja intervjuu lõpus ütles söör armsasti, et talle meeldiks mind tööle võtta :)))))
Siis tegi mulle ringkäigu seal asutuses, tutvustas olulisi inimesi ning sõidutas lahkesti kesklinna, kust ma hüppasin õige pea õigele bussile.
Londonis mõtlesin, et sisustan oma järelejäänud aega kvaliteetselt linnatuuriga - käisin Thames’i ääres (oi-oi kui palju tervisejooksjaid seal vihmas oli) ning viskasin pilgu kuulsatele hoonetele. Kahtlemata poleks Big Ben päevavalguses pooltki nii kena olnud kui pimeduses oma säravas tulekumas. Imetlesin Londonit linnatuledes ning tundsin hingerahu :)
Ja ma ei eksinudki ära, kuigi minupoolne soovitus – ärge turistiviitasid usaldage, vaid ikka bussipeatuste kaartisid. Jõudsin ajavaruga bussijaama (vahepeal avastasin, et Victoria Coach Station ja Railway Station on täitsa erinevas kohas, viimases kusjuures jäin korraks kuulama eestlast, kes mobiiliga rääkis – eesti keel noh). Nali naljaks, aga õhtul kella üheksane buss väljus samuti pool tundi hiljem – milline iroonia, aga seekord polnud kiiret (kui siis ainult unele). Nautisin veel tunnike bussiaknast Londoni ilusamat poolt, kuulasin muusikat, tõmbasin märjad sokid jalast, jälgisin autotulede rivi Londoni suunas, paduvihmast esiklaasi ning tundsin rahulolu üle pika-pika aja. Õnn on hetkedes…you know…
Esmaspäeval ootab mind reaalselt apteek Margate’s, mis pidi busy-busy olema (20000 retsepti kuus, arvake ära mitu korda vähem neid Eestis tegin :D). Reedel kolime elukohta Westgate-On-Sea’l. Ja Põhjameri on sealkandis kiviviske kaugusel.