Täna olin teist korda Ramsgate’s, kuid esimest korda Ramsgate’i apteegis: 9-tunnine tööpäev, lõunapausiga sisuliselt 10 tundi (7.45 autoga kodust välja ning 19.00 tagasi).
See, kuidas ma autosõitmisega UK-s hakkama saan, selle kohta võiksin lausa omaette teema pühendada – võibolla teinekord.
Nö. teepause praktiliselt polnud ja boss ei “kamandanud” töölisi vahetpidamata pausidele ega lõunale (nagu Margate’s), kuid paaril korral toodi kandikul vastavalt soovidele joogid alla ja kruuse oli kuskil ikka 7-8 ringis. Mina nõudsin kohvi piimaga, suur kruus oli ning kuna mul oli vahepeal nii busy selle tööga, siis lõpp jahtuski ära. See oligi kiiremat sorti apteek, kusjuures ma olin sattunud neile veel üpriski rahulikul päeval, sest tavaliselt pidi seal kaks korda kiirem olema. Aga mulle meeldis seal igas mõttes rohkem kui Margate’s. Liibüast pärit boss oli väga hea õpetaja – võttis rahulikult, andis aega kõigega kohaneda ning tal oli AEGA ka minu jaoks (kusjuures selle apteegi tempo oli ikka tunduvalt kiirem kui Margate’i omas). Minu teadmiste puudujäägid said kohe täidetud vastava infoga. Temalt polnud loll küsida ka, sest ta ei teadnud, kui palju ma juba tean ning sisuliselt seletas asju uuesti üle. Ja ei mingit keelebarjääri, sest ta ei ole rahvuselt inglane, aga samas ei puterdanud ka. Kaks sama piirkonna apteeki (umbes 10 km vahemaad), aga nii erineva õhustikuga! Enamike inglise keel polnud mulle üldse nii arusaamatu kui Margate’s. Ja noored neiud (nagu need assistendid, tehnikud enamasti apteekides on) olid minu vastu lahked ja huvitatud sellest, kuidas mulle seal meeldib. Ma tundsin nagu oleksin sinna oodatud, mitte nagu Margate’s, kus kõik mind alguses võõrastasid ja siis tasapisi üles sulama hakkasid. Tõesti väga toredad inimesed olid Ramsgate’s koos ja ma läheksin heameelega sinna tagasi, aga kahjuks pannakse mind sinna apteeki ilmselt harva tööle (kuigi ka sel laupäeval olen seal).
Nö. teepause praktiliselt polnud ja boss ei “kamandanud” töölisi vahetpidamata pausidele ega lõunale (nagu Margate’s), kuid paaril korral toodi kandikul vastavalt soovidele joogid alla ja kruuse oli kuskil ikka 7-8 ringis. Mina nõudsin kohvi piimaga, suur kruus oli ning kuna mul oli vahepeal nii busy selle tööga, siis lõpp jahtuski ära. See oligi kiiremat sorti apteek, kusjuures ma olin sattunud neile veel üpriski rahulikul päeval, sest tavaliselt pidi seal kaks korda kiirem olema. Aga mulle meeldis seal igas mõttes rohkem kui Margate’s. Liibüast pärit boss oli väga hea õpetaja – võttis rahulikult, andis aega kõigega kohaneda ning tal oli AEGA ka minu jaoks (kusjuures selle apteegi tempo oli ikka tunduvalt kiirem kui Margate’i omas). Minu teadmiste puudujäägid said kohe täidetud vastava infoga. Temalt polnud loll küsida ka, sest ta ei teadnud, kui palju ma juba tean ning sisuliselt seletas asju uuesti üle. Ja ei mingit keelebarjääri, sest ta ei ole rahvuselt inglane, aga samas ei puterdanud ka. Kaks sama piirkonna apteeki (umbes 10 km vahemaad), aga nii erineva õhustikuga! Enamike inglise keel polnud mulle üldse nii arusaamatu kui Margate’s. Ja noored neiud (nagu need assistendid, tehnikud enamasti apteekides on) olid minu vastu lahked ja huvitatud sellest, kuidas mulle seal meeldib. Ma tundsin nagu oleksin sinna oodatud, mitte nagu Margate’s, kus kõik mind alguses võõrastasid ja siis tasapisi üles sulama hakkasid. Tõesti väga toredad inimesed olid Ramsgate’s koos ja ma läheksin heameelega sinna tagasi, aga kahjuks pannakse mind sinna apteeki ilmselt harva tööle (kuigi ka sel laupäeval olen seal).
Töö oli samas väga vastutusrikas, kuna ma ei pidanud leibeldama ega dispensima (labeling and dispensing ehk retseptide järgi õigeid silte arvutist välja laskma ning ravimeid riiulitelt kokku koguma), vaid alguses bossi kõrvalt kontrollima ning siis juba päris omaette (omal vastutusel) ravimeid väljastama. Aga see viimane ongi peamine kõrgema apteekri roll inglise apteegis. Muidugi peab boss igasugu asju sebima ja tegelema selliste küsimustega, millega tavatöötajad (assistendid, tehnikud) hakkama ei saa – lühidalt öeldes kõike kontrolli all hoidma. Nagu ütlesin – õhustik oli selles apteegis tunduvalt parem ning sõbralikum kui selles kus ma enamasti olema pean. Teatud määral oleneb see kindlasti bossi suhtumisest kõigesse ja kõigisse. Üldine reegel on see, et välismaalastel on aega ka teiste jaoks, mida inglastel lihtsalt pole (võibolla tunnevad ennast ohustatuna). Muidugi on kõik inglased valmis aitama, aga samas on suhtumisi seinast-seina ning nüüd olen näinud täiesti kahe erineva suhtumisega apteeki.
Muideks, peaboss ka helistas täna, et küsida, kuidas mulle siin meeldib.
No comments:
Post a Comment