made my day

Oh kui hea on pärast väsitavat töönädala lõppu istuda tugitooli, kuulata klaverimängu ja kirjutada… Kas selleks ongi vaja töötada, et tunda mõnu sellisest kodusest hetkest… jah… jube hea on aeg maha võtta ja unustustesse vajuda…
Tegelikult ei tahakski enam töönädalast ega trennist mõelda, aga siiski, võin ju lühidalt teha. Kui halvasti ka patsiendid vahel meid ei kohtleks või ülbelt meilt midagi nõuaks, teevad üksikud erandid päeva või isegi nädala kokkuvõttes meeldivaks. Täna tööle jõudes ja külmikust enda nimesildiga (only Kadri) belgia šokolaadikarbi eest leides läks tuju kohe paremaks. Enda arvates ei suutnud ma kuidagi ühte naisterahvast aidata, aga tema otsustas minu tagasihoidliku “konsultatsiooni” eest hinnalise maiustustekarbi tänutäheks tuua. Tegin pattu ka, jagasin küll teistele, aga maiustasin ise ka hoolega, kuigi minu kehakaal on viimase tubli nädalaga oluliselt langenud tänu ikka absoluutse maiustustevabadieedile ning aeroobsele trennile, millele lubasin ju nüüdsest rohkem rõhku panna. Nimelt tegin esmaspäeva õhtul Ramsgate’is RPM (rattaväntamine muusikas, jube kurnav ja üksluine, enam ei lähe), teisipäeva õhtul BodyJam (parim trenn üleüldse, muusikaline tantsimine, hästi põnev ja sisutihe, aga keeruline, väga raske algajana sammudele pihta saada, kaasa teha, aga väga lahe) ning kolmapäeva õhtul Bodybalance (kolmas kord, tundus juba natuke liiga koormusevaba, aga samas hästi lõõgastav ülirahuliku muusika ja hämara ruumiga värviliste valguste kumas). Neljapäeval trenni ei teinud, esmaspäeval ja reedel käisin lisaks Hartsdown’i jõusaalis ja ka Ramsgate’is tegin väheke jõudu enne aeroobikaid, kuigi mulle miskipärast need masinad seal ei istu. Ei osanud kohe üldse, no ei sobi ja kõik, võibolla olen Hartsdown’i omadega nii ära harjunud, et uued tunduvad kuidagi kohmakad, kuigi alguses (Ramsgate’i avatud uste päevadel) just see jõusaal andis mõtte anaeroobse trenni tegemiseks. Aga täna tegin jõudu oma “koduses” jõusaalis ja kõik oli täpselt nii nagu olema pidi. Peale selle oli kommikarp ja endale tundus, et suutsin veel ühte klienti päris edukalt nõustada. Kui edukalt, aga vähemalt temale jäi ilmselt meeldiv mulje ja seega ka mulle :) Olen aru saanud, et kõige suuremat rahuldust pakub mulle töö, kus saan kedagi aidata ja seeläbi ka ise väga positiivse tagasiside. Eks asi polegi niivõrd selles, mil määral ma kedagi informatiivselt aidata oskan, vaid kui palju suudan kaasa tunda, ennast pühendada, muresid ära kuulata – kuidas ma konkreetselt kellessegi suhtun.
Reedese päeva puhul olid kõik töökaaslased ühel hetkel väga ülemeelikus tujus ja justkui naerugaasi pahvakus hullumeelsesse naeru lämbumas.