kui ma poleks kannatlik...

Kui muud paremat ei ole, siis vähemalt ilm on hetkel siin parem kui teil. Hommikute ja õhtute jaheduse järgi annab sügis juba tunda küll, aga päeva keskel saab ka suve nautida. Vihma ei mäletagi, millal viimati korralikumalt sadas. Aga vat et saab juba villand sellest soojusest, pidevalt ikka samasse temperatuurikanti. Kas ma tõesti igatsen juba seda halli, sombust, pimedate õhtutega eesti sügisilma!? Võibolla. Tahan selgelt väljendunud aastaaegu, mitte päeva jooksul ühest äärmusest teise äärmusesse kõikuvat inglise ilma, mis on samas päevast päeva ikka ja jälle sama. Roosid on õitsenud juba vist märtsist saadik, mõned lilled varasemastki, kui üldse talvepuhkusele nad läinudki oleks nagu kestaks kõik siin igavesti. Ma ei taha IGAVEST siin… ei taha igavest Inglismaad. Tahan, et aeg läheks kiiresti, mitte ainult kiiresti jõuludeni nagu alati oodanud olen. Eelmisel aastal ma ei teadnud ju, kas saan need kodus veeta või mitte, sest otsad olid lahtised. Olen alati jõulude ajal kodus olnud ja sel aastal ma tean, et olen seal, kus alati jõulude ajal olla tahan. Aga mitte ainult jõulude ajal, ma ootan kevadet… Ma tean, et siin on see varsti juba käes, ilmselt jaanuaris-veebruaris, vaevalt seda siin tunda õieti saabki, sest kõik on ju peaaegu sama aastaringi. Kui midagi väga oluliselt ei muutu, olen kevadest taas kodus, kui kauaks, ma ei tea… kindlasti suve ja ilmselt ka sügise alguse kuni koledate ilmadeni… sest ma tahan oma aias toimetada, rattaga sõita, metsas käia, kaevul jalgu puhata, õunu süüa, ahjus pajaroogi küpsetada… Kui imeliselt lõhnavad ahjus tehtud pajaroad, küpsetatud liha ja mitmesugused koogid… Kui need sealt välja võtta, täitub kogu tuba tükiks ajaks aroomidega. Või siis tuttavlik piparkoogilõhn juba taigna valmistamisel. Esimene kõrbenud ahjupannitäis tuletas ikka meelde, et need on vaja paari minuti möödudes algul välja võtta, aga nüüd ma juba mäletan (ja mäletasin eelmine jõul)... Kas on mõtet jätkata teemat traditsiooniliste jõulutoitudega alates hõrgust pikkpoisist lõpetades ahjukartulitega… imeline ahi, imelised toidud, imelised ajad… Ja see, mis kunagi tundus nuhtlusena, tundub hetkel imelisena. Miks mitte teha seda, mida ma oskan ja mis lõpptulemusena rahuldust pakub? Imeline, mida loodus võib anda, kui nosin Eestist korjatud sarapuupähkleid… Ma mäletan, kuidas see kõik maitses, lõhnas, tundus…

Inglise teeäärsed kreegid polnud ka pahad, aga jah… kevadet ootan, ehk olen munapühade ajal seal, kus sel aastal polnud… kus peaks siis lumi sulama, räästad tilkuma, kevadpäike soojendama ja õhus kevadvärskus levima… kus laual keedukartulid auramas, ahjuliha krõbedalt oma järge ootamas ja küpsetatud koogid viimast sära lisamas… ja pere laua ümber asjatamas nagu alati aegade algusest saati.