elu pole ainult lill

Minu viimased blogid on ilmselt suht reisikesksed olnud. Pole oma isiklikust elust palju rääkinud – ühelt poolt polegi, millest rääkida: pole aega, pole isiklikku elu, töö ongi mu isiklik elu… Teiselt poolt pole näinud mõtet millestki rääkida, sest midagi ülipõnevat pole juhtunud. Lihtsalt igapäevased teemad – harilikust varasem ülestõus (trenni pärast – jah, olen ennast rohkem liigutama hakanud ja toitumist natuke jälgima hakanud – ei kavatse ennast tüüpiliseks inglaseks süüa), siis hommikused protseduurid ja autosõit inglise ülipingestatud liikluses. Tööl hakkab sama asi (et mitte öelda jama) iga päev pihta – ravimite kontroll lõppemata jadana ja vahel on tunne, et töötan hullemini kui Ali. Mida iganes, pinge on Ramsgate’s suur. Mujal pole sellist tempot näinud, kui Ramsgate’s (nüüd saan juba kolme teise apteegi põhjal järeldada). Ja asi on ikka päris kiire pärast pühi nagu sel nädalal pärast vaba maikuu esimest esmaspäeva, kui võiks soovida, et see poleks vaba olnudki, et järgnevad päevad mitte topeltkoormusega töötada (mai viimane esmaspäev on samuti vaba). Ahjaa, ega see esmaspäev mul päris vaba polnudki, läksin alumisele korrusele tööle üheks tunniks – istusin enamik ajast ja lugesin, sest kolmest patsiendist vaid üks tõi endaga retsepti kaasa ning sellel olid ka lihtsad items’id, mille hõlpsasti eelnevalt korraks pilgu riiulitele heitnud olles üles leidsin. Aga ega ma pühasid eriti pikalt nautida ei saanudki (kolme vaba järjestikust päeva), sest ka laupäeval töötasin Ramsgate’is kaaslaseks kaks assistenti (kes on tugevad vaid poe poole peal müügiosas), s.t mina kogu asja keskmes tehes nii dispenseri (ravimite ülesotsija), kontrollija (minu põhitöö) kui ka igasugustele päringutele vastaja tööd ning tavapärane rahulik laupäev oli hullumeelsus ning teisipäeva hommikuks jätsin kogu kauba lahti pakkimata ning reedeõhtused lõpetamata arstikeskuse retseptid tegemata, sest aega lihtsalt polnud. Ja uude nädalasse läksin kergelt ärritunud või solvununa, kuna esiteks, hea, et reedel üldse teise locum-farmatseudi enda kõrvale sain (selleks pidime peamajja helistama, et keegi poole päeva pealt saadetaks, sest nad ei kavatsenudki algul saata) ja mind jäeti laupäeval täitsa üksi suht mõttetu kahe assistendiga. Alil oli neli järjestikust vaba päeva ning sel nädalavahetusel on ta kahe dispenseriga tööl, kes oskavad samahästi ka assistendi rolli täita, aga mitte vastupidi (nagu minu olukorras). Iroonia!!!
Kogu ülejäänud nädal polnud samuti kerge – lõppematu retseptide sissevool ning kolmapäeva eriti ebaõnnelik päev, kui üks öövahetusest tulnud kutt ennast Ramsgate’i teel vastu posti surnuks sõitis ning ma meeletu ajakuluga ummikus istumise tõttu ning kõrvalsuunamistest, tagasisõitmistest väsinuna närvid püsti tööle jõudsin pool tundi hilinenuna. Mingi hetk tahtsin tõsiselt tagasi koju sõita, aga ka sinnapoole olid järjekorrad. Tööle jõudes oleks soovinud juba vägagi ennast selleks päevaks koju unustada meeletu kõhurikke tõttu, mille pärast kümmekond korda WC vahet pidin käima. Tegin mõne pärimise peale kõigile selgeks, et mul on lihtsalt diarröa ja last ma ei oota ning tööl olles mind ka midagi väga oluliselt ei rõhu (kuna Ali seda nii arvas). Olgugi, et mul on tunne nagu minu heasoovlikkust ja tugevat töötahet ära kasutatakse ning ma vähem puhkepause teen kui ka me rangete elukommetega manager, kellest keegi teine ei paista lugu pidavat kui mina. Ei taha tegelikult midagi halba öelda, sest seltskond on siiski super ning see on normaalne, kui sellise pinge all töötades (eriti töötajate puudusel) kõigil kõige parem tuju pole. Kõik korrad, kui mujal tööl olen, on nagu puhkus, kasvõi Baxteris, kus kogu päevast sisekorrareegleid lugesin, Woollsis, kus waiting’uid tehes jala pealt magama oleks jäänud ning kellal minuteid jälgisin või kasvõi Margate’s sel neljapäeval kui kiiremad hetked (sarnased nagu Ramsgate’s all day long ehk siis kogu päeva vältel) vaid hommiku- ja õhtupoolikul (pärast avamist ja enne sulgemist) olid. Kartsin väheke Margate’i, kuna teatavasti töötasin seal küllaltki vastumeelselt kaks esimest nädalat ning ainult Vivekilt piisavalt tuge sain, et need päevad üle elada. Ja ma ei kujutanud ettegi, mis Vivekiga koostöötamisest välja tuleb, kuna eraelus oleme sõbrad (olgugi et õpime vahetevahel koos). Aga kokkuvõttes oli küllaltki tore päev. Ilm oli suurepärane, sealsed tegelased mind eriti ei kottinud, koostöö Vivekiga sujus ning isegi inglasest bossiga tulin toime. Viimane ei tundunud enam kollina… Ja tööpäev tundus lühikesena – vaid kaheksa tundi, tunnine lõunapaus ning paar teepausi – mida veel tahta! Kui üks koht hakkab küllastuma, siis on hea korra teise sisse astuda. Locum positsiooni head küljed… Tänane reede jätkus ilusa või isegi palava ilmaga nagu kogu sel nädalal ilm on olnud, kuid tööpäev oli Ramsgate’is nagu ikka jube väsitav. Esmaspäeval olen taas Baxter’is ning nagu eelmisel korral jutt jäi, peaks tegelema hoopis teise suunaga – kuidas patsientidele läheneda. Kuna sealsel juhatajal on aega igale patsiendile nende ravimitest rääkida vähemalt paar minutit (sest retsepte tuleb väga vähe ja aega on küllalt), olen ka sunnitud midagi analoogset praktiseerima ja hirm on juba naha vahel. Üritan ka poepoolset assistenditööd harjutada ning loodetavasti vanadekodule ravimite väljastamist lähemalt tundma õppida (kuna see on sellise suunitlusega apteek). Juhatajaks on kuskil varajases kolmekümnendates hispaanlane, hea inglise keel ja välimus….hahaahaaaa ning neljaosaline nimi. Ja tunneb väga täpselt ühe võõramaalase hirme, nii et lööb naelapea pihta. Üheltpoolt ootan, teiseltpoolt kardan, aga mis seal ikka, elu on üks pidev hirmudega toimetulek.
Üks häda veel, mõned kurdavad, et mul ei jää nende jaoks üldse aega – MSN või päriselus. Andke andeks, ma leian harva aega eneselegi.
Ohjah mingi nippega suutsin päris korralikult Doveris käiguga tükikese näost ja kaelast päikese käes punaseks päevitada, kui teisipäeval tööle läksin, märkasid seda kõik. Hüperaktiivne päike :D
Mis veel... lennupiletid ostsin ära ja Eesti pinnal olen suvel kaks nädalat.