Ring sai täis ja algas uuesti. Nagu valu, mis oli juba minemas, sest päeva sain täitsa valuvaigistiteta, aga oh ei… Ajasin end ägeda ilma ja veel ägedama põskkoopa-ja-krt-teab-veel-mille tuikamisega põllule, sest südametunnistus lihtsalt ei lubanud marju sinna päris mädanema jätta enne vihmasid ja kes-teab-millal-valu-kavatseb-ära-kaduda-kui-üldse. Pärast lõunat aimasin ette suurema valu jätku, varusin ibuprofeeni, panin 400mg hinge taha ning sellest ajast olen ennast täiesti imelisena tundnud. Mingi huvitav meeleolu on, mõned meenutused ajavad omaette naerma ja raadiolood kaasa ümisema :D Kusjuures selles halvas on huvitav enese (tervise) kohta tähelepanekuid teha. Vahel oleks kergem, kui meditsiinist midagi ei taipaks. Aga kuna see teema mulle eriti võõras pole ja korra uurisin ka netist midagi juurde, siis olen suhteliselt kindel, et hambajuurest levis põletik põskkoopasse (muide esimest korda), valuärritused kõrva ja silma (kogu see süsteem on omavahel seotud, närvid ja kanalid). Väsinud silmad ja suurema põhjuseta valusaks jäänud lihased panid kahtlustama grippi (viirust), kuid samas tati iseloom ja hambapõletik viitas bakterile. Pealegi palavikku polnud. Kuna rahvameditsiin ja ninakanali loputus eriti tulemusi ei andnud, ei julgenud ka rohkem katsetada (ehk oleks siiski pidanud kordama). Paremini mõjus lihtsalt põse soojendamine ja pea üleval või kuklas hoidmine, sest pikali olles kogunes lima just näo piirkonda ning tekitas veel suuremat survet ja valu, kui samas üles tõustes allapoole voolas ja olemine tunduvalt kergemaks läks. Aitab ka, kui magada poollamavas positsioonis (padjakuhjale seljatades). Sellised siis minu tähelepanekud, kuid ühest asjast ei saa siiamaani aru – miks ravi saanud hammas üpris tihti (paar korda aastas vähemalt) nii julmalt kohe reageerib? Oleks loogiline, et ok, saan lihtsalt külmetuse (nohu, köha, palavik), aga pigem käib asi selles järjekorras, et kõik saab alguse hambavalust. Jääb nagu mulje, et miski on korralikult teostamata, aga samas täitsa võimalik, et asi on rohkem katsetamises, hamba reaktsiooni ootamises sellele, mitte arsti kompetentsuses, sest ilmselt on asi keerulisem, kui ette kujutan (kui üldse kujutan, pole mingi spetsialist ju). Tookord ju öeldi, et täpselt ei saa öelda, kui kaua selle raviga läheb, hästi, kui nädalaga, pahasti, kui… jah. Kannatan valu suht hästi, muidu tõmbaks järgmise hoo ajal ise välja (kui teaks, millist) :D
Olukord ka mõnitab takka, siis kui antibiotse ja vaigisteid vajan, on mu Eestist soetatud tagavarad inglises (ravikindlustus samuti sealne). Kusjuures juba kaks aastat pole antibiotse osanud ära kasutada ning siis kui mõte küps ja suurim vajadus, neid lihtsalt pole käepärast. Panen suured lootused oma immuunsussüsteemile ja kui hästi läheb, siis ibuprofeen makku päris auku ei söövita.
Aga noh, nüüd on mul jälle maasikad ja tegevust jätkub taas ööpäevaks.
No comments:
Post a Comment