Ma teadsin, et siia jõudes mingi jama taas pihta hakkab. Tegelikult ei saa kunagi kõik täiesti korras olla, et saaks öelda, mul pole elus hetkel mitte midagi, mis natukenegi häiriks... või räägin ainult endast? No Eestis puhkuse ajal olin suhteliselt ideaali lähedal, aga ikkagi pidi jalgrattaluku ainuke võti ära kaduma. Ja teadsin vähemalt paari asja, mis oli UK-s vaja korda ajada, aga sellele ma siis ei mõelnud. Ei tea kas kõik sai alguse sellest, et ma mingile charity (heategevuse) tegelasele tänavalt 25 p ei leidnud (või soovis ta seda nende tegevuseks igapäevaselt), igatahes ma pole eriti vaimustuses neile samatranataratatele lambist münte jagama ning heategevusega tegelen nii palju, kui mõnest charity poest (second hand vms mis toetab lapsi või vähki, neeruhaigusi jne põdevaid inimesi) midagi soetan ning seda ka sellepärast, et ei näe mõtet kalleid brändipoodisid toetada, kui neid brändinimesid saab ka ühe või paari naela eest teise ringi kasutusest (ja väga korralikke by the way).
Nii siis juhtus, et me ühe öö kuskil 75 senti laias, markeeringute järgi 190 senti, kuid kogemuste põhjal 170 senti pikas magamiskotis, kivikõval pinnasel puusakonte siniseks lõime ja lihaseid valusaks magasime, missest et linna peal üks madrats aia taga vedeles ning selle läheduses lossiväravadki ööpäevläbi lahti olid (nagu hommikul avastasime). Ja missest, et kahe auto avarii bussiliikluseks tee sulges, täpset edasiliikumisaega ette teadmata kolm kilomeetrit igatpidi kulunud jalgade abil endid koju vedasime, kuigi buss mõneteise minuti pärast meist jälle mööda vihises. Missest, et tööle jõudes avastasin eest kontrollimata ravimite hunnikud, perearstikeskus ka laupäeval lahti oli ja sealt 15-sentimeetrine patakas retsepte toodi, ikka esmaspäevaks mulle kontrollimiseks, sest manager jätkuvalt puhkusel on ja mina kui ainuke proviisor kogu juhtimise enda peale sunnitud võtma olen. Missest, et tööl üleüldine segadus valitses ja mul aju kokku jooksis, kui ei saanud enam üldsegi aru, mida või mis otsast midagi tegema pidin või kas teatud tegelasele lubatud päevadoos anda või mitte, sest et laupäev oli ja vastavad informatsiooniasutused väljaspool tööaega mulle infot jagada ei saanud. Missest, et car boot sale’ilt 10-kroonist laualampi või piprateradega täidetud veskit ostmata tagasi tulime, kui need Tallinna kaubamajast hangituna vähemalt kümnekordselt suuremat väärtust omanud oleksid. Missest et pool päeva oli justkui kadunud nagu jäätisetopsid laste kõhtu sihukese ilmaga nagu täna, kui lämbus jalgesse nõrkuse ja pähe otruse lõi ning isegi naelased brändiriided enam ostma ei tõmmanud. Missest, et pühapäeva keskpäeval tee sõidukitest umbes oli ja Tesco ostukäru toiduhunnikusse viimaseid asju otsides tulehäiresireeni tõttu kogu rahvasumm poest välja saadeti ning selle kõige jama tõttu oma päevast väärtusliku pooltunni kaotasin. Tore on see elu ka siinmaal ja ma ei lase ennast häirida faktist, et homme nii-tore-nii-tore 10,5-tunnine tööpäev seal segaduste-summa-suvilas ainuisikuliselt minu vastutust-otsustust-lahendust ootab, ma trennis endast viimse higi välja pigistan, sest keegi ennast sigapekki kodukeses sööma-jooma pidi ning missest et alates homsest mul argipäeva kohta vaid tunnike iseendale leidub. Ma ei kurda, sest elu on täpselt selline nagu sa seda näed.
Nii siis juhtus, et me ühe öö kuskil 75 senti laias, markeeringute järgi 190 senti, kuid kogemuste põhjal 170 senti pikas magamiskotis, kivikõval pinnasel puusakonte siniseks lõime ja lihaseid valusaks magasime, missest et linna peal üks madrats aia taga vedeles ning selle läheduses lossiväravadki ööpäevläbi lahti olid (nagu hommikul avastasime). Ja missest, et kahe auto avarii bussiliikluseks tee sulges, täpset edasiliikumisaega ette teadmata kolm kilomeetrit igatpidi kulunud jalgade abil endid koju vedasime, kuigi buss mõneteise minuti pärast meist jälle mööda vihises. Missest, et tööle jõudes avastasin eest kontrollimata ravimite hunnikud, perearstikeskus ka laupäeval lahti oli ja sealt 15-sentimeetrine patakas retsepte toodi, ikka esmaspäevaks mulle kontrollimiseks, sest manager jätkuvalt puhkusel on ja mina kui ainuke proviisor kogu juhtimise enda peale sunnitud võtma olen. Missest, et tööl üleüldine segadus valitses ja mul aju kokku jooksis, kui ei saanud enam üldsegi aru, mida või mis otsast midagi tegema pidin või kas teatud tegelasele lubatud päevadoos anda või mitte, sest et laupäev oli ja vastavad informatsiooniasutused väljaspool tööaega mulle infot jagada ei saanud. Missest, et car boot sale’ilt 10-kroonist laualampi või piprateradega täidetud veskit ostmata tagasi tulime, kui need Tallinna kaubamajast hangituna vähemalt kümnekordselt suuremat väärtust omanud oleksid. Missest et pool päeva oli justkui kadunud nagu jäätisetopsid laste kõhtu sihukese ilmaga nagu täna, kui lämbus jalgesse nõrkuse ja pähe otruse lõi ning isegi naelased brändiriided enam ostma ei tõmmanud. Missest, et pühapäeva keskpäeval tee sõidukitest umbes oli ja Tesco ostukäru toiduhunnikusse viimaseid asju otsides tulehäiresireeni tõttu kogu rahvasumm poest välja saadeti ning selle kõige jama tõttu oma päevast väärtusliku pooltunni kaotasin. Tore on see elu ka siinmaal ja ma ei lase ennast häirida faktist, et homme nii-tore-nii-tore 10,5-tunnine tööpäev seal segaduste-summa-suvilas ainuisikuliselt minu vastutust-otsustust-lahendust ootab, ma trennis endast viimse higi välja pigistan, sest keegi ennast sigapekki kodukeses sööma-jooma pidi ning missest et alates homsest mul argipäeva kohta vaid tunnike iseendale leidub. Ma ei kurda, sest elu on täpselt selline nagu sa seda näed.
3 comments:
Tere,
Ma juhtusin Sinu blogi lugema ja tekkis üks küsimus.
Vabandan,üsna teemavline see.
Nimelt lõpetasin hiljuti TÜ-s proviisori eriala ja olen nüüd aastakese aptegis töötanud.
Millised on minu võimalused leida tööd proviisorina Inglismaal? See maa mulle kohutavalt meeldib ning soovin seal elada ning töötada.
Kas sellise Ida-Euroopa ülikooli diplomit üldse ravimifirmad ning apteegid väärtustavad?
Kuidas on töökeskkond ja töötasu?
Olen väga tänulik, kui saaksid neile küsimustele vastata.
Kõike head,
Katu
Eks ma olen oma blogis, eriti selle alguskirjetes ka üpris palju kirjutanud oma esialgsetest raskustest UK-s... et erialatöö leidmine võttis kuskil kolm kuud aega (ehkki olin ennast enne RPSGB ära registreerinud, mis on põhitingimuseks). Meil on vedanud, sest TÜ diplomit tunnistatakse väga hästi ja tänu EU-le oleme kergesti ligipääsetavad. Töö leidmine sõltub peamiselt ikka iseenda aktiivsusest, aga kokkuvõttes tasub see pingutus kindlasti ära, sest proviisori palk on UK-s väga korralik ja mida kogenumaks siin saad, seda rohkem tasustatakse :) Töökeskkond on teistsugune kui Eestis, kui siia tulla, peab kõvasti juurde õppima. Küll see UK vaimustus pika peale üle läheb, kui siia saad, mina tahaksin juba Eestis elada, ainult materiaalne pool hoiab veel kinni.
Tervisi!
Suured tänud vastamast:) !
Post a Comment