aasta 2009

Pole kunagi uusaasta lubadusi andnud, aga olen ikka natuke uskunud, et uus aasta kujuneb üldiselt vana-aasta õhtu järgi, aga see müüt on nüüd minu elus murtud. Eks ole mu elu ja vana-aastad siiani suht ühtemoodi ka kulgenud. Nüüd saan öelda, et uus kujunes üllatuslikuks nagu vana aasta eelviimane õhtu :P Tõsi küll, murdsin ennast vabaks ja üksikuks nagu vana-aasta õhtul, kui kobisin südaöö paiku magama, ei midagi erilisemat kui tavaline öö ja 1. jaanuaril lendasin tagasi inglisesse. Samas ei kujunenud minu ülejäänud aasta sugugi eraklikuks – võidetud vabadus tõi mulle palju uusi tutvusi ja erilisi sõpru. Pole mingi ime, et mu teele sattusid sama vabad hinged kui mina või isegi, kui mul polnud suhtlemist alustades aimugi, oldi just vabaks saadud või siis kohtusin nendega, kellel olid kõhklused. Ka minul olid kõhklused, aga ma seljatasin need ja hea, et tegin. Muidu poleks ma kohanud kõiki neid meeldivaid inimesi selle lühikese aja jooksul. Aasta algul, pärast jõulupuhkust tööle naastes tundus aasta jagu tööelu inglises suurima piinana, kuid kohe tekkis ka päästeidee, nähes, kui palju tähendavad mulle vähesed sõbrad-tuttavad koduses Eestis. Otsustasin oma elu ka sealpool vähegi elamiskõlbulikuks muuta, kui hakkasin inglisesse uusi tuttavaid otsima. Andsin tuld ja tuli põles erakordse leegiga. Imeline tunne aasta alguses oli uudne ja unustamatu. Mu silmad olid avanemas. Tänu sõbrale hakkasin oma tumedatoonis elus nägema värve. Mustvalge maailmavaade hakkas kaduma, sest mu ellu oli ilmunud vikerkaar ja seda mitte ainult taevas. Samas nägin ka topeltvikerkaart nii inglises kui kodumail ning aasta jooksul ilmutas see veel mitmel korral, kui parasjagu väljas olime. Kui varem olin kirjutanud pigem tahtejõust, hakkasin ühel hetkel blogima mõttejõust. See kõik oli siis veel sõnades, mõistmata üdini selle tähendust kuni hetkeni, mil sain seda kogeda. Ma teadsin, et mõtted tuleb suunata positiivsele, milles polnud ma kunagi tugev olnud, aga selle teadvustamine ja sisseharjutamine saigi minu edasiseks ülesandeks. Alles mõnevõrra hiljem lugesin ja sellest veel hiljem ka kogesin, et headest mõtetest pole kasu, kui end sellest hoolimata hästi ei tunne. Sain aru, et hea mõte ei too alati head tunnet. Imelise sõbra elusse suhtumine, käitumine, elulood ja olukorrad, kuhu ta sattus, tundusid niivõrd uskumatud, et minu loogiline mõistus ei suutnud seda kõike vastu võtta. Armastusväärne suhtumine kogu ümbritsevasse, võrdselt kõigisse inimestesse (mida jätkus pisikese osana ka mulle) tekitas minus enneolematuid tundeid. Uued jagatud eluõpetused paisutasid minu õnnetunnet veelgi. Tegin erakordseid tähelepanekuid ja kogesin varem või hiljem sõbra öeldu paikapidavust. Minu jutus hakkas kõlama üha rohkem sõnu “imeline”, “võrratu”, “uskumatu”. See oli vähim, mida oma sisemise tunde kirjeldamiseks välja mõelda oskasin. Ometi töötas minus ka ratsionaalne pool, mis pidas alguses seda uskumatut võimatuks ning tõi avalikkuse ette ühe suhteliselt kriitilise blogikande selle uskumatu kohta. See oli minust läbimõtlematu ja sõbra suhtes kahtlemata ülekohtune, isegi kui positiivne tunne oli tugevam kui “kahtlane” arvamus temast. Mul polnud vähimatki plaani kedagi paljastada ja ammugi kellegi silmis usaldust kaotada. Austades inimes(t)e soove, üritasin edaspidi rääkida üldisemalt ja hakkasin hämama sõpradest nii, et keegi ei tunneks ennast oluliselt puudutatuna. Loomulikult muutus ka minu käsitlus, panin (inimeste puhul) rõhku heale ja kui kirjutasin, siis pigem sellest. Päris välja ei suutnud sõprade teemat jätta, sest see oli minu elu tähtsamaks osaks. Sõbrad said ühel hetkel minu eluks ja seda olin ka soovinud.
Imeline muutus ühel hetkel uskumatust usutavaks, sest ma olin kogenud seda. Leidsin, et elus ei saa tegelikult mitte midagi välistada, võimatu saab ühel hetkel võimalikuks ja uskumatu usutavaks, kui kaovad piirid, mille oleme seadnud ise, enda peas. Samas oli mul ikkagi veel suuri probleeme usaldamisega nagu uute inimeste puhul kombeks, eriti nende suhtes, kes on liiga head rääkijad ja lubajad. Kaotasin usu, kui võõrdusin ja leidsin selle kergesti, kui suhtlesin. Heitlesin iseendaga, kuigi kordagi ei tundnud end halvasti, hoopis meeldivalt, see lasi vahel mu hingel veidi rahuneda või siis süüdistada iseennast mitte usaldamises. Õnneks suutsin oma tunded konkreetsest isikust mingil hetkel eraldi hoida, vähemalt ma arvasin nii. Vähemalt ma teadsin, et nii on kõige õigem. Vähemalt ma suutsin oma positiivset tunnet ära kasutada, suunates selle energia edasi ümbritsevale maailmale. See ei jäänud ka töökaaslastele märkamata. Minu kahtlusi aitas ületada meeldiv tunne, mis jäi tema positiivsest maailmakäsitlusest ja armastusväärsest suhtumisest ümbritsevasse (mida isegi minu ratsionaalne mõistus loogiliseks pidas, millega ei saanud kedagi pikemalt ära petta) selle vähese aja põhjal, mida jätkus küll mitmeks üleelatud seikluseks või pühapäevasteks väljasõitudeks, sest need olid alati toredad ja pealegi igas mõttes päikeselised. Ilm ei vedanud siis kordagi alt. See oli kvaliteetaeg, isegi kui vaba aega oli raske kuskilt näpistada. Oli ka minul palju tööd, kuid siiski üritasin leida aega sellele peamisele – uutele või uuesti leitud vanadele sõpradele. Olid sõbrad, kes tõid selle lühikese aasta jooksul nii palju rõõmu mu ellu, et tihtipeale leidsin ennast naeratamas. Isegi kui mu tuju tiris alla jälestatud töö inglises, hoidis mind “elus” sõprus või siis minevik (mälestus) ja tulevik (unistus), sest teadmisest ei piisanud, et tunda end õnnelikuna olevikus. Isegi kui ma sain aru, kui väga peaksin olema tänulik kõige selle eest, mis mul oli. Isegi kui ma taipasin, et tegelikult oli kõik olemas. Ma üritasin olla parem inimene, sest keegi oli näitamas teed. Sõber ja ka kõik teised pidid tulema mu ellu just sellel hetkel, kui see oli vajalik just siis ja sellisel kujul. Juba see pidi olema märk, kui ta tõi endaga sama raamatu, mille kohta olin paar kuud varem saanud kodust väljalõigatud ajaleheartikli. Ma tahtsin sarnaneda selle “jumalusega” ja liikuda ideaalsuse poole. Tahtsin armastada kõiki võrdväärselt, tervet maailma, mitte ainult üht, olla tähelepanelik, tänulik ja andestada ka neile, kes tegid mulle haiget, sest ma uskusin, et nii on õige. Mul ei jäänud muud ülegi, sest elu näitas, mis on õige. Kõik õpetatud ja õpitud sõnad said ühel hetkel teoks.
Kevadel kurtsin, et mu elu on igav ja tahtsin ennast kuidagi šokeerida – seda ei pidanud kaua ootamagi. Külgetõmbeseadus (millesse sügavalt uskusin) töötas ka sel korral. Seiklus Londoni parklasse jäetud autoga lõppes õnnelikult, kuigi igasugu normaalsed mõtted olid murega peast pühitud ja kahtlustasin veelgi… Siis juhtus veel väikene möödalaskmine Pariisi-tripil ning suhteliselt mõttetu lend Soome ja Eesti, mis mõjus närbetu ilma tõttu küllaltki süngelt. Vahepuhkus tõi samas ka helgemaid momente – rõõmu ja hingerahu minevikusuhete klaarimisest, mida olin vältinud paarkümmend aastat. Kui eesti ilm võimaldas ääri-veeri esimesed varased grillimised teha, oli inglises juba ääretult kaunis kevad ning pealegi, veidrast puhkusest hoolimata olin elus, terve ja õnnelik. Elus ja terve püsisin ka hoolimata ohtlikust inglise liiklusest nii ratta kui autoga igapäevaselt lühemaid või pikemaid otsi läbides. Enda üldisest väljanägemisest ja vormist hoolides kuulus minu igapäevaellu üksikdetailideni läbimõeldud toitumine ja mingit sorti aktiivsem liigutamine. Kui muutuv töökoht ei võimaldanud alati rattaga tööle liikumist, käisin jooksmas ning sportlik harjumus ei sõltunud kunagi ilmast, olin valmis kasvõi 35 miili tunnis vastutuules või paduvihmas minema. Kui tuuline ilm oli inglises pigem reegel kui erand, siis erakordselt sagedased päikeselised ja soojad päevad panid mind inglise ilmast rohkem head kui halba arvama. Seevastu tundsin puudust eesti aastaaegadest ning alalõpmata piinas mind koduigatsus. Mitmed blogikanded olid mõjutatud mu helgematest mälestustest kodumail ning ma soovisin kannatamatult pöörduda tagasi vana ja nauditava elu(stiili) juurde. Inglises elamine pani mind mõtisklema elu tõeliste väärtuste üle, mis olid maha jäänud kodukesse. Hakkasin puudust tundma kõigest, mis oli seotud Eestiga, isegi kui inglise ilm oli parem, isegi kui ma fännasin inglise maju, linnu, külasid, tänavaid, loodust – mitmekesist Inglismaad. Isegi siis olin valmis tagasi pöörduma.
Minu õnneks ei hakanud ma kõigist kartustest hoolimata puudust tundma suhtest, millega olin määramatuks ajaks hüvasti jätnud. Vabadus avas hoopis uue värava, selle ukse, mille avamisest olin ammu unistanud, aga ebakindlusest lahti tegemata jätnud. Uus kogetu tõi mõne kuu jooksul palju rohkem rõõmu kui viimased 7-10 aastat. Selle rõõmu juures oleksin äärepealt unustanud oma eelmise suve mustikametsas antud lubaduse võtta terve suvi vabaks ja veeta see Eestis. Paranenud inimsuhete kõrval pidin mõtlema ka oma elu peamisele eesmärgile, mis tooks mu elutegevusse kire ja naudingu.
Suvi tõi alguses meeltesegaduse, teadmata, mida oma eluga peale hakata. Siiski asendus “pean” suuremalt jaolt “tahan” kontseptsiooniga. Nautisin maasikamoosi keetmist, vikatiga niitmist ja raamatute lugemist. Samas olin ka ideedegeneraator, kuid ükski mõte ei tahtnud pikemalt haakuda. Üldine otsustamatus tegi rahulolematuks ja aeg liikus kiirelt sügise poole. Suve teises pooles hakkas sirendama mõte hoopis erineva suuna võtmisest. Tundsin ennast imeliselt cob-põhumaja ehitusel, kui suutsin oma mõtetest tõrjuda mineviku, tuleviku ja hetkeks unustada isegi sõbrad. Samas leidsin ka sellel teel uusi meeldivaid tuttavaid. Lõpuks käima lükatud suvi ei saanudki pidama, kui viimasel hetkel ka teise üritusse sukeldusin ja uue projekti mõtetes olin valmis töölt lahkuma. Ma ei oleks ennast kõrvalt vaadates äragi tundnud, kui poleks teadnud, et see olen mina. Minu isiksus ja elu olid kardinaalselt erinevad kodu- ja välismaal. Ma meenutasin üha vähem seda inimest, kes olin kümmekond aastat tagasi. Ma tundsin end seltskonnas suurepäraselt ja särasin omade keskel. Sügisel pikalt suvepuhkuselt tööle naastes olin mõtetes ikka suves ja kohatud inimesed panid veel tagantjärele hästi tundma. Olin äärmiselt võlutud inimeste headusest ja toredusest. Kahjuks ei suutnud seda piisavalt tunnetada inglastes – avatud, sõbralike ja rõõmsatujuliste inimeste asemel nägin pigem pealiskaudsust, primitiivsust, rumalust, kahepalgelisust, seda ka ilmselt mõttetu ja keerulise töö tõttu, kus paari kuu jooksul kippus üks jama teise otsa järgnema, pealegi suutsin iga päevaga üha vähem taluda moslemist manageri Ramsgate’is. Mul puudus igasugune isu inglastega kontakti otsida ja suhelda. Paljud tööpäevad olid nii ebameeldivad, et ööpäeva parimad hetked olid kas hommikused kalaleivad või siis öine uni. Minu elustiil oli äärmiselt monotoonne kui välja arvata harvad sõprade külaskäigud. Siiski nautisin rattasõite lähemale või autosõite kaugemale tööle, lahkudes kodust juba varahommikul, et nautida inglise sügise ilu, sooja ja päikest, mida jätkus enamikesse päevadesse. Hoolimata inglise plussidest nägin Eestis lõpuks huvipakkuvaid võimalusi ja otsustasin inglise töö kuulutada ammendunuks, leides, et see on igav, mõttetu ja eelkõige pingeline. Otsustasin lõpetada vastuvoolu ujumise ja minna kaasa uue põhimõttega – elada lihtsalt ja minimalistlikult (eluks pole vaja palju, õnneks väga vähe). Kuigi tööaeg tundus terve igavikuna nagu ka päevad mis ei tahtnud kuidagi eesti kodu lähemale tuua pärast otsust, et jätan juba sel aastal tööga hüvasti, tuli lõpp kuidagi ootamatult. Mul ei tekkinud vähimatki tunnet, et miski on lõppemas, kuigi tööl juba räägiti ja tunti huvi. Lahkumine töökaaslastest tekitas kõhklusi minu otsuses. Minu lahkumine muutis tundeliseks ka nemad, kui nad näitasid üles hoolimist ja armastust, mida polnud kunagi varem nii tunnetanud. See tegi härdaks ka minu ja andis ideesid mitmesugusteks meeldivateks üllatamisteks enne ärasõitu.
Enne lahkumist kohatud uus tutvus oli taas üks parimatest ja tekitas kiusatuslikku trotsi äraminemise ees. Imelised ja uskumatud lood jätkusid, kui sellele lisandus vahetult enne äralendu uus tutvus. Viimasel lennul olin nukker, kuid mu näol püsis naeratus. Naeratus, mille tõid kõik need, kes jäid paraku maha. Mulle jäi teadmine, et olin toonud nende ellu rõõmu ja olin neis mingil moel hea tunde tekitanud, mis kiirgus veel rohkem tagasi minule. Saladust polegi!
Aasta lõpp hakkas üha rohkem meenutama aasta algust, ainult selle vahega, et enam ei otsinud mina, vaid leiti mind. Juhuslik profiili muutus Orkutis tõi etteaimamata juurde paar uut tuttavat. Ainult aeg näitab, kes jääb, kes läheb.

Olen aasta jooksul näinud rohkem kui kunagi varem, olen kogenud elutõdede paikapidavust. Pole pidanud usaldama öeldut, vaid iseennast. Olen kiikanud kaugemale oma vaateväljast, hüpanud üle piiride ja leidnud, et piirideks olin vaid ise. Olen armastanud iseennast, teisi ja veelkord iseennast. Olen lõiganud seda, mida külvanud. Olen olnud kõige kallim iseendale. Olen märganud, olnud tänulik ja õnnelik. Olen olnud avatud ja maailm on avanud ennast. Olen läbi teiste õppinud tundma iseennast. Olen tunnetanud elu imelisemat poolt. Olen leidnud ilusat paljudes inimestes. Seda kõike nii lühikese aja jooksul nagu aasta.

Elu on lihtne ja võrratu, sest kõik seadused on paigas ja toimivad ideaalselt meie kasuks, kui neid järgida. Meie ülesanne on teha tähelepanekuid ja nende järgi käituda. Kui miski töötab vastu, tuleb muuta iseennast ehk enda mõtlemist. Igaüks võtab vastutuse iseenda elu eest, sest oma elu kujundame ise. Õnn on individuaalne, mille valemit teab igaüks ise. Ei ole mõtet tahta seda, mida tahab keegi teine. Ei ole mõtet elada kellegi teise jälgedes. Õnnelik tuleb olla juba täna, mitte lükata seda tulevikku või rääkida sellest ainult minevikus. Unistuste täitumisest olulisem on nautida teekonda selleni. Oleme alati õigel teel, kui teeme midagi kire ja naudinguga. Pole vale otsust, vaid teelt eksimine selleks, et leida üles õige rada. Me ei arene ega liigu edasi, kui ei hülga sissekujunenud harjumusi, et proovida midagi uut.

See aasta oli minule märkamise aasta, kogesin headust ja imelisust, ühes inimeses väärikust, hoolivust, hoolitsust, heasoovlikkust, avameelsust, elurõõmu, kompleksivabadust, tolerantsust, tänulikkust, mõistvat suhtumist, kergust, muretust, turvalisust, abivalmidust, taibukust, mitmekülgsust, tähelepanelikkust, leidlikkust, andestavust, pühenduvust, asjaarmastust, humoorikust, julgust, inimlikkust, küpsust, otsusekindlust, empaatiavõimet, laiahaardelisust, energilisust ja salapära. Kohtasin oma teel väga palju armastusväärsed inimesi, kes tekitasid erakordse tunde.

Kõigele lisaks leidsin, et blogimine on üks lõpmata suur nauding :P

Lõpuks, kas rohi on mujal rohelisem? Meile tundub vaid see nii, aga tegelikult pole. Kõigest olulisem on see tee, mis viib meid kokku meeldivate ja heade inimestega. Igal pool on midagi rohelist, aga inimene tunneb ennast alati hästi nende keskel, keda ta omaks peab.


Meeleolukat vana-aasta lõppu ning häid mõtteid ja tundeelamusi uueks aastaks!