messed up personality

Ma olen oma blogis korduvalt rõhutanud, kui tähtis on tegeleda sellega, mis rõõmu ja hingerahu toob ning samas olen ikkagi veel teisel rajal ja elan oma elu siin hambad ristis.
Kannatan ja piinlen, kuid kõigel on oma vajalikkus ja kõigeks oma aeg ja kõigil on erinev valulävi… Olen uskunud, et kõik vaev saab kord õiglaselt tasutud. Ma katsetan oma piire – ei teagi enam, kas olen kannatlik või kannatamatu. Mõnes mõttes väga kannatlik, kui suudan piisavalt kaua stressi all vastu pidada, aga samas väga kannatamatu, kui ei suuda kaua paigal sammuda. Olen kirjutanud asjade kahe värvi alla liigitamise ebakorrektsusest, kuigi nii on asjadest lihtsam rääkida, pean selgitama oma põhimõtet teha kõike seda, mis meeldib ja rahuldust pakub ehk olla siis õigel teel. Ka see pole must ja valge. Ei mõtlegi kirjutada hukatuslikest naudingutest (nt. mõnuainetest jne), vaid pigem sellest poolest, mis mind asju hambad ristis tegema paneb. Selleks on/oli mu eluunistus ja peamine eesmärk ehk kodu ja natuke väiksem, kuid samamoodi ületähtsustatud –vormis püsimine. Just nimelt, nende ületähtsustamisest (sest tegelikult see on tegelikult nii) olen olnud nõus piinlema. Ehk asjal on kaks poolt: isegi kui ma ei naudi seda teed, mis mind millenigi viib, olen valmis minema üle iseenda laiba. Sest näiteks mind häirib rohkem rahulolematus iseenda kehva vormi üle kui see, et pean igal hommikul jooksmas käima, isegi kui ma ei naudi seda. Paljud ilmselt ei ärkaks vastumeelselt vara, et teha midagi, mis vähimatki naudingut ei paku. Sellega seoses on jällegi huvitav, et mingi aeg muutub tegevus harjumuseks ja seega ka talutavamaks ning hommikune jooks on nüüd pigem omamoodi ergastav rutiin, mille puudumine tekitaks ehk nostalgiatki (Eestis). Seda võib juhtuda ka tööga ning võibolla jätkaksin sama rada, kui ei näeks asjas sügavat mõttetust ning silmapiiril uusi väljakutseid ja lahendusi. Ei ole ju jätkamise mõtet kunagi tulevikus ja mõnes teises inglise kohas, apteegis ja erinevas rollis päris maha kandnud. Nagu ravimi määramisel peab ravimi kasulikkus ületama võimaliku riski (ravimi kahjulikkusest) pean ka mina leidma enda eluvalikutes rohkem väärtusi, unustamata tulemist saadavat kasu pean siiski arvestama valitud tee sobilikkusega. Asju üle väärtustada ja idealiseerida on suhteliselt kerge, nende täitmatuse hirmus suudan ennast kergesti pingesse tõmmata. See on sisemine rahutus, mis tunneb süümeid, kui ma enda arvates ei liigu südamerahu ja heaolu poole, jättes tegemata endast sõltuva, teadvustamata, et elu ei anna täielikult kontrollida.

Peaks vähem mölisema, ehk saaks siis mõned olulised asjatoimetused enne tehtud kui kiireks läheb ja äralennueelsesse stressi langen :D Peaks, peaks, peaks, nii minulik.