avan silmad ja näen, nii lihtne see ongi :)

Viimastel päevadel olen töö teinud mõttes endale eriti vastikuks, enne seda veel, kui esimest päeva üle pika aja jälle tööle lähen. Kartus on, kuidas taas vastu pean, sest ma ei taha, ei taha, ei taha. Muidugi suure tõenäolisusega jälle harjun mingi ajaga. Mõtted on ikka veel tugevalt Eestil, sest HEAD inimesed ei anna rahu. Varem oli kergem siin võõral maal vastu pidada, sest ma ei teadnud, mida kodumaal teha võiksin (minule oli ammendunud), aga nüüd, kui kõik on muutumas… minu silmad avanemas… ma näen, kui palju võimalusi on pisikesel Eestil ka minu jaoks, kui palju häid inimesi maha jäi, kellest mõeldes keha rõõmust rõkkab… Materiaalselt ei annaks see pisike koht mulle midagi, aga kui palju hingeliselt!? Seda ei kaaluks ükski summa üle. Seega olen mõttes pidanud juba plaane tagasipöördumiseks hiljemalt järgmiseks suveks. Miski pole siin ilmas kindel, seega lubadusi ei anna ja ehk pean mingi aeg ennast kõrvalt jälgima ja ütlema veel, et stop, sa ju lubasid iseendale. Täpselt nagu selle kolmekuulise puhkusega hakkas kevade poole kiiva kiskuma, kui mõtlesin veel enne suve töökohta vahetada.
Nüüd olen avastamas, et elada saab ka teisiti. Elul on rohkem valikuid kui üks. Faktiliselt kolmandik farmatseutidest tõenäoliselt loobuksid ja kolmandik on juba loobumas oma tööst, kolmandik on kogenud või näinud töökohas midagi seadusevastast (tavaliselt vargused, relvastatud rööv, ähvardamised, vandalism, retseptivõltsimised), 2/3 ei soovitaks seda elukutset, ¾ on viimase aasta jooksul olnud stressis või suures stressis, 14% väga suures stressis, 36 on mõelnud suitsiidile viimasel poolaastal, järjest rohkem kirjutatakse farmatseutide töökoormuse tõusust, rahulolematusest töö suhtes, alamakstusest jne-jne. No tõesti, numbritel pole mingit tähtsust, lihtsalt “hea” on teada, et ma pole ainuke, kellele see töö rahuldust ei paku (s.t asi polegi ainult minus, minu mõtlemises kinni, s* ikka saia ei tee). Kui hakata sellele statistikale mõtlema, siis tekib peaaegu ise soov vabatahtlikult siit ilmast lahkuda, aga ei!!! Elu jätab meile alati parema valiku (surma saada võib ka juhuslikult). Ma mõistan vägagi neid, kes jätavad hästi makstud bürokraaditöö linnas ja kolivad kuhugi metsade vahele. See elu on kahtlemata sisukam kui üks päevast-päeva sama kondikava järgi elatud elu. Elu “pärapõrgus”, kus on tegelikult palju rohkem väljakutseid. Seda võiks võrrelda olelusvõitlusega, oskusega ellu jääda väheste võimaluste juures vähesest elades, mis on tegelikult omakorda suur rikkus. Tõsiselt imetlen neid inimesi ja tahaksin kunagi liikuda sama rada. Minu uus väljakutse :)
Ma olen lõpmata tänulik iseendale ja kõigile neile headele inimestele, keda suve jooksul kohtasin. Kui kummaline, sõber ütles pool aastat tagasi, et küll peagi hakkad ka enda ümber head (sh häid inimesi) nägema ja üha rohkem. Enamik tema öeldu on jõudnud minu kogemusse mingi ajaga. Tõsi see on, et kõigele sellele peab ise avatud olema. Kui ennast lukust lahti keerata, siis hakkab ka imesid sündima. Kahju kohe, kui me ei näe elu ilu, headust ja imelisust. Kui väga ma tahaksin seda leida oma tööst… siiski märkan vähemasti roose, mis õites enamus aastast, merd, millelt sillerdab päike, maju, mida ehivad nikerdused, kaaslasi, kelle näol naeratus, võtmeid, mis avavad korteriukse, pliiti, mis küpsetab kana või konservi, kus peidus kalad :) Mis oleks elu nende paljude pisikeste asjadeta? Asjad, nähtused, sündmused, inimesed on tegelikult oma olemuselt nii suured, olulised. Liiga olulised, et neid märkamata jätta, just nüüd ja praegu, mitte eile või homme. Mälestused on ka loomulikult toredad, aga kui poleks ilusaid hetki olevikus, s.t silmi, mis avatud neile, poleks ka midagi mäletada.


Täitsa teemaväline, aga tänu Tikrile on mu StatCounter umbes ja mul pole enam mingit kontrolli külastajate “jälgitavuse” üle. Kui varem teadsin enam-vähem kes millise IP taga oli, siis praegu on “natuke” raske varem päevase 1-10 asemel nüüd 300-500 hulgast omasid leida :D Eks need numbrid tõmbuvad varsti tagasi, kui püsima jäävad ikka vähesed. Ja no tõesti, ma ei pea nii uudishimulik ka olema ja nuhkimisest hakkaski väike sõltuvus tekkima (=ajaröövel). Pealegi, mulle läheb väga korda, kui keegi mu blogi lugemisväärseks peab ning annab veel ka positiivset tagasisidet :) Nii et täiesti tervitatav, et Tikrikese blogist minule viide mulle populaarsust kogus. Thanks :))) Kuigi tahaksin väga ikkagi teada, kes mu blogi loevad ja miks, et võiksin inimesi veel ja veel headeks pidada :) Seda silmas pidades olen küll aeg-ajalt mõelnud oma blogi lukku panna ja avada eraldi soovijatele, kuid samas ise ka kirun, kui keegi samamoodi teeb. Kui tükk aega loed huviga kellegi blogi ja siis ühel heal päeval vahib “user-name” ja “password” vastu, siis jääb üle vaid loota, et ka võhivõõrale parooli jagatakse. Nii et kui juba blogida, siis täiega. Väga isiklikud kanded saab kinniseks kuulutada. Esialgu jääb siis nii. Olge lahked, mul on selle üle ainult hea meel :)))