niidusaaga jätk

Ühesõnaga, tulin tuppa, surfasin natuke ja mõtlesin tagasi välja niitma minna, kui sattusin hoopis naabrimemme poole. Too näitas hiiglasuurt kanalisatsiooniauku kohe oma aia taga nurgas ning mida tegid mehed mitmekesi ümber augu? Loomulikult passisid jälle. Mida teie küll mõtlesite? :D Igatahes, vaatasin tubli tunnike lapsepõlvesõbranna pulmavideot, siis pilte kaugest-kaugest maast (jaa veel kaugemast kus mina olin, olen, ma ei teagi nüüd, täitsa segaduses kohe) ja muljetasin veel juttu ka. Lobisesin suure pärimise peale midagi välja ka (no teate küll, külajutte on vaja toita ja mitte midagi öelda ehk hämada pole minu moodi) ning lõpptulemuseks lähen (oomaigaad, lähen ka w?) laupäeval täiesti võõrale suguvõsa kokkutulekule, kus ei tunne kedagi, kui vaid üht, keda võiks tundma hakata ehk siis jälle see saviteema. Kas see on taas märk või? No niisama ma vanamemme poole jutustama ei käi, juhtub korra 20 aasta jooksul. Ja parasjagu, kui seal video vaatasin, jõudis padukas ka meiteni. Kusjuures jäin täiesti sellest puutumata täna, polnud vaja kordagi 6+1h jooksul vikatit vihma pärast nurka visata (vihmahood käisid just nendel puhkepausidel, kui külas või toas olin, ka praegu). Õieti küll tiiki visata, ei mina selle peale tulnud, vend soovitas :P Kuigi sama hästi oleks võinud ka vihma kätte punduma jätta.
Et siis jõudsin koju tagasi, surfasin jälle natuke ja saaga jätkus… Ma ei oska ka vaadata õieti. Oma ninaette ei näe. Seletan teile, et lühema heinaga kõik korras ja nüristan juba pikemaga tera. Aga siis meenus, et maja ees õunapuude all ju puhta lühike hein, pool naat, pool oras, aga täiega hardcore, s.t ma ei jõua enam õunapabulaid hakkida. Neid on liiga palju ja minu tulemusel veel rohkem. Vikat oli juba natuke paksema teraga ka – siit vanarahva tarkus: enne niida lühike ja sale ning siis alles pikk ja jäme (sh. õunad, puualged, trossid, kivid, mättad, konnad, sorry, need jätame välja). No siis läks veel eriti kiireks ka, pidin oma pannkoogi-jäätise-moosi-energia käivitama, sest väga sääseseks kiskus (lühikesed riided, palav oli õhtujahedusest hoolimata) ja ho-ho, pimenes ka. Ei ole enam kõige noorem suvi, et õhtud on meil siin valged. Lõpus, kümne paiku, läks nii pimedaks, et oleks pidanud luisu kaela riputama ja kvaliteeti ma seal küll enam ei teinud. Ei saanud jätta ka, eile öösel niigi vaevasin ühe teema pärast peakest ja sihukesed lõpetamata tööd ja asjad mulle ei istu ning teist ööd (õieti juba kolmas, sest alati ei mõtle ma ka enda muredele), vähemalt selle niiduteema pärast, rahutu olla ei tahaks. Eks homme paistab, kuidas üksikud tutid või lausa laigud vastu irvitavad. Endale jala sisse olevat suhteliselt võimatu lüüa (ega samas sääskedega rabeledes pole miski võimatu) ja pealegi olin koerale ohtlikult lähedal. Jumal hoidku selle eest, kui oleksin oma karmavõlga veelgi suurendanud. No lõppkokkuvõttes ei tea, mis seal pimedas kokku susserdasin, luisk jäi kuhugi niidetud heina sisse (homme tegelen otsingutega), aga et jutule häpi end kirjutada, siis vähemalt kaotatud kuurivõtme niitsin juhuslikult hommikul heina seest välja. Täiesti kordaläinud päev ju.
Oi, nüüd tuleb meelde, et järgmine nädal on ka viiepäevane üritus, siis oleks vaja veel seda teha, toda ka ja vat too võib rohkem aega võtta ning siis on veel need ka, ma ei tea, kas ma inglisesse jõuangi :D