Rääkigem veel, et sead ei lenda. Pildid eelmise nädala Margate Kite festivalist, kuhu ma hoolimata suurepärasest ilmast ei viitsinud-tahtnud-jõudnud minna. Asi on tegelikult ajas, mida ma kõige peale raisata ei taha. Muidugi läks kogu ńädalavahetus siiski raisku uurimaks pangaülekandeid, inflatsiooni, valuutatehinguid jm ning palju targemaks mitte saades. Tüüpiline... Kui raha pole, on probleem, kui raha on, tekib hirm selle kaotuse ees ja algab peavalu selle paigutamiseks-hoidmiseks parima võimaluse leidmisega.
Unistan passivast töökohast inglise tõelises maakülas, kus rõhk on otseselt klientidega suhtlemisel ja aega jääks kõvasti üle oma asjadega tegelemiseks (loe:harimiseks). Kokkuvõttes eesti variant inglise palgaga.
Inglaste põhimõtte kohaselt peaksin vähemalt iga kuu ilma põhjuseta maiustusi tööle tooma, et mitte koonri tiitlit saada, eriti veel proviisori aastapalga juures. Ei saa aru sellisest raiskavast eluviisist, kui miinimumpalgast hoolimata tuuakse kaasa maiustusi, tehakse "annetusi", kui kellelgi sünnipäev tulekul või isegi kellegi lapsel on sünnipäev või kellelgi pulma-aastapäev. Ja meil on tööl vähemalt 10 töötajat. Tuletan meelde, et puhkusele minnes ja sealt naastes on kombeks kook tuua, puhkuselt (välismaareisilt) kaart saata, sünnipäevalaps toob koogi, talle kingitakse kaarte (harva tehakse kamba peale üks) ja viimasel ajal pannakse "potti" raha. See rahakorjandus igal eesmärgil on lihtsalt absurdne ja kui sellega kaasa ei lähe, siis vaadatakse viltu. Ja ma ei saa aru, miks peaksin kellelegi midagi poetama, kui ise midagi ei tarbi, vastu ei oota või ma ise sellelt teatult isikult sünnipäevakaartigi ei saa. Ma ei ütlegi, et selline tööl väikene raha väljakäimine keda palju vaesemaks teeks, aga see näitab nende üldist rahalist käitumist ka tavaelus.
Minu pärast elagu oma raiskavat eluviisi (kui see neid korrakski natuke õnnelikumaks teeb), aga ärgu oodaku seda minult, sest mina õigustan raha säästmist või selle kulutamist vaid oma elu suurima unistuse peale. Ausalt öeldes ei viitsi ma viimasel ajal niisama poodigi minna (hea kui toidupoodigi jõuab), et hädapärast vajalikku osta, sest ma ei taha raisata eelkõige oma kallist aega või ka raha. Ma ei taha kulutada, ma ei taha shopata ja poetiirult sama targalt mitme tunni pärast tagasi tulla. Vahel tundub ka blogi kirjutamine aja raiskamisena, mida ta mõnes mõttes ongi. Ma olen muutunud. Kui ma elaksin kogu ülejäänud maailma tasemel, ei jõuaks ma iial oma unistuse lähedalegi. Asjade ostmine ei tee õnnelikuks, mul on väikenegi lootus, et minu unistus teeb, vähemalt peaks ta kõigi eelduste kohaselt hingerahu tooma.
Minus kasvab ükskõiksus teiste inimeste arvamuse ees, sest mõttes on vaid üks unistus ja ma ei hooli muust teades, et ükskord seljatan mineviku, istun oma vaevaga (või kahesse) ülesehitatud kodus, mängin klaveril Beethovenit ja mul ei ole mitte kuhugi kiiret, sest ma ei pea enam kellegi heaks töötama. Siis pole enam vahet, mida see Carla-Dave-Hayley&Co kogu ülejäänud maailm minu säästupoliitikast arvas. Ma ei pea mitte kellelegi meeldima, eriti neile, kes ei võta mind sellisena nagu olen.
