that's it, mulle aitab!

Ma ei teagi kohe kust otsast kurtma hakata. Jube vastik nädal on olnud, esiteks väga töine ja teiseks… Ali on kasutu. Kõik hoiatasid algul, et Ramsgate’is on väga palju tööd, aga miskipärast ise ei märganud seda. Inimesed tundusid toredad ja tegelikult nad on ka, mille pärast ma sinna tahtsin jääda ja mulle seda enamasti ka võimaldati. Ali oli ka kiiduväärt manager (loomulikult seda ainult enda arvates, sest kõik teised rääkisid teda taga). Nüüd nagu tunduks, et ta nimelt mängis sellist inimest, et mind sinna “meelitada” ja oma töökoormust vähendada ja see on tal 100% õnnestunud. Teisest otsast jällegi ei saa see nii ka olla, sest tööpäeva korraldust muutes ta justkui enam ei tahtnudki mind seal pidada, kui vihjas, et mulle võiks mõni teine apteek paremini sobida. Algul oli vastupidi, kui ta rääkis minust kui päeva päästjast (suurest abist), kui hommikuti ikka sinna ilmusin ja igakord andis märku, et võiksin alati sinna käia. Loomulikult! Võibolla olin loll, et ülitöökas olin, jõudsin kõik ilusti ära teha ja rabasin üha rohkem ka tema tööd endale. Nüüd ta siis istub enamasti toolil (ainukesel muideks, mis seal dispenseris on) ja teeb või teeskleb, et teeb oma “kirjatööd” või põgeneb tükiks ajaks “oma ruumi” (konsultatsiooni ruumi) või siis tualetti ja ülakorrusele. Lihtsalt naeruväärne olukord... Minul on vahetpidamata jooksva joana ravimite hunnikud kuhjades, mida kontrollida (nö. waitings ehk ootel patsientide ravimid) ja tema ajab teistega juttu ning naerab seal kõrvallauas, kus ees vaid lauajagu seisvaid kollektsioonhunnikud, mida pingevabalt kontrollida (perearstikeskusest retseptide ravimid, mis komplekteeritakse inimestele, kes tulevad hiljem nende järele). Arvata võite, kui kiiresti mulle “tegevust” leitaks, kui olukord oleks vastupidine – mina naeraks ja ajaks Dave’iga omakeskis juttu (järele proovitud).
Ja kujutage ette, et minu silme alt käivad päevas läbi vähemalt 300 inimese retseptid (korrutage see arv kahe või kolmega, saate teada, kui palju ravimeid ma päevas kontrollin) ning igaühe patsiendi nime hüüan (vahel ka mitu korda, sest nad ju ei kuule, eriti kui ootesaal on paksult rahvast täis), mööda saali pidi vahest jooksen (sest nad ei viitsi tihtipeale ka ise minu juurde tulla, vanad ja muidu lodevad) ja nende aadressi kontrollin (ka seda küsimust pean vahel nende kuulmatuse tõttu kordama). Ja kõik on pidevas korduses, jälle hunnikud silmade ees, jälle üks ja see sama – kiire liinitöö. Ainult ei tohi ära unustada, et tegemist on inimeludega, kelle saatuse üle ka mina teatud määral otsustan.
Tänane päev oli ikka tippude tipp – katkematu ravimite vool terve päeva lõikes, põhimõtteliselt vaid mõned viieminutilised pausid ning kõik hakkas otsast peale… Ma ei taha öelda, et siin riigis apteekril vaid selline roll ongi, lihtsalt olen õppinud sellest veast, et mitte kunagi ei tasu minna tööle apteeki, mis on perearstikeskuse kõrval. Ma lihtsalt ei teaks seda, kui poleks olnud võrdluseks Baxteris või isegi Woolls’is (mis on samuti perearstikeskuse kõrval, aga minu meelest kulgeb seal asi palju rahulikumalt).
Ma olen varemgi mõtteblokis olnud, aga täna toimus lausa vaimne terror, mille tõttu ma põhimõtteliselt murdusin. Mingi hetk kippusid pisarad vägisi silma ja teisel hetkel lihtsalt põgenesin tualetti, et mitte dispenseris pisaraid valama hakata. Kogusin ennast natuke ja jätkasin vapralt ikka samas rütmis. Mind ei ajanud endast välja niivõrd see, et pidin kolmandat päeva täiesti üksi kogu ootel ravimite kontrollimisega hakkama saama (sest kaks päeva Ali polnud ja olin üksi sinna jäetud ning täna lihtsalt jätkus Ali jalavalu teema, mille pärast teda kaks päeva polnudki), vaid fakt, et Ali jätab isegi kohal viibides kõige selle minu õlule. Jah, tal on jalgadega mingi häda ja ta tegi täna siiski vähemalt kollektsioonravimid ära, aga see oli ka kõik. Kaks päeva ei murdnud mind see, et pidin praktiliselt üksi tegema nii ootel kui kollektsioonravimid (90% kõigist ravimitest, sest ka Carlal on mõningane õigus ravimeid kontrollida, aga tavaliselt ta ei ole selleks seal, sest on ravimite komplekteerija), vaid see, et Ali sai jällegi suhteliselt pingevaba ravimite kontrolli eemal ja mina pidin katkematu joana kontrollima ootel inimeste ravimeid, kutsuma nimesid, küsima aadresse, seletama kümmekond korda, et me oleme nii mitu tabletti “võlgu” (sest päris tihti seda juhtub), sest meil on üleüldine töötajate puudus ja isegi vabamatel hetkedel väldivad teised patsientide "kutsuja" rolli. Hea on, kui kliendid enamasti mõistlikud on ja sellest kõigest probleemi ei tee, vastu ei karju ja lubavad tagasi tulla. Ma ütlesin "jällegi", kuna selline olukord on mulle juba nii tuttav, isegi enne Ali jalavalusid.
Õhtul läks olukord muidugi veel “paremaks” nagu reede õhtuti alati, kui inimesed ei saa aru, et ka apteegitöötajad tahaksid otsad kokku tõmmata ja koju minna ning nad hakkavad 10 minutit enne sulgemist siis apteeki kokku voolama. Ja mina ikka loodan, et Ali äkki viisakusest ja vastutulelikkusest laseb mind ülitubliduse eest 15 minutitki varem ära, kui on lõpuks veidi vaiksem hetk ja ma saan hingata. Lõpuks on meid apteegis vaid kolm-neli järel ning siis peame ka ise (proviisorina) ravimeid riiulitelt korjama ja retsepte sisestama hakkama ja momendil, kui tundub, et läheb jälle kiiremaks enne sulgemist, kaob Ali oma kabinetti või läheb tualetti. Haaraksin kahe käega oma peast kinni, aga ei, rabelen ennast ka siis ribadeks, sest kui ise kahe-kolme inimese eest ei teeks, veniks aeg kõvasti üle sulgemisaja (mis pole reede õhtuti sugugi ebaharilik). Ja säh sul torti kreemiga! Unistus saada natukenegi preemiat selle eest, et üksi suure tööga Ali “puhkuse” kõrval hakkama saan, kaob sama kiiresti, kui Ali dispenserist. Mina jätkan kohusetundest tööd, et kiiremini õhtule saada ja tema laseb mul nahaalselt rabeleda… või on tõesti nii loll, et ei näe minu vaeva, sest ma ju ei kurda ja saan hakkama… aga miskipärast ma ei usu seda. Inimene, kes on samas olukorras olnud, peab seda tundma isegi.

Milleks ma kõike seda räägin? Lihtsalt ei taha jätta muljet nagu saaksin kõva pappi ei millegi eest. See on tegelikult jube. Kõigel on oma hind. Ma siiski usun, et ametil pole viga, vaid koht on vale. Miks ma olukorda ei muuda? Muudan. Paar kuud pean seal vastu pidama, kui trenniga veel seotud olen. Siis on kaks varianti. Pean aprillini samas töökohas vastu ja palun ennast rohkem teistesse apteekidesse saata või otsin jaanuarist mõneks kuuks töökoha mujal või olen vabakutseline locum. Aga fakt on see, et igavesti ma ennast piinata ei lase, isegi mitte eesti mõistes korraliku summa eest. Uskumatu, et võisin alguses Ali taevani kiita ja suure rõõmuga töökava vastu võtta, kui seal peamiselt vaid Ramsgate kirjas seisis. Ülejäänud seltskond meeldib mulle siiamaani, kuigi fakt, et kõiki eranditult (oma parimaid sõbrannadest kolleege) seljataga räägitakse (parasjagu seda, kes kohal ei viibi) just kiiduväärt pole, on nad ikkagi omamoodi armsad ja naljakad.

Kuidas ühe hetkega võib kõik kardinaalselt muutuda. Koht, kust väga ära tahtsin minna, on iga päev mu mõtetes ja üha tugevamini. See on koht, millest nüüd vaid unistan.