öös on maagiat (unes või ilmsi)

Jõulukuu esimene öö oli üks sellistest, mille reaalsuses võiksin unesegasena isegi kahelda. Ometi räägivad asjaolud enda eest. See, kui köögis on tühjaks joodud veinipudel, kaks veiniklaasi ja muud anumad kuivamas, pliidil veel pooltäis kanadega ahjupann, laual külakostiks must leib. Une kohta isegi liiga palju ilusaid komplimente, hoolivaid tähelepanekuid ja arvestavat käitumist. Kui veider üks uni olla ka ei saaks, ei tuleks iial minu teadvusest mõte ulatada kellelegi teeklaas ja pärast lonksu see tagasi asetada. See oleks olnud siiski uni, kui mu mõtted olid kellegi teise peas, kui ma leidsin sõnadeta mõistmise, oleksin võinud lõpetada kellegi laused, nagu oleksin rääkinud iseendaga… Tavaliselt ei kohta ma unedes päris uusi nägusid ega jää nende naeratust pikemalt jälgima. Kui, siis ainult unistustes. Ei, see polnud uni, see oli kellegi hoolitsus, positiivsus, elurõõm, mis pani mind naeratust kaotamata kergelt tundma terveks neljaks öötunniks. Ilusates unenägudes pole enamasti võimalust hüvasti jätta, veel kaks korda ja tunda kellegi siirast kallistust. Ilusatest unenägudest ärgatakse enamasti ootamatult üles ning jääb magusalt kibe tunne, et miski jäi pooleli ja tekib soov selle edasiminekut veel jälgida. Kui vaid oleks võimalust, mida unenägudega enamasti ei juhtu, küll võib juhtuda elus… Meile jääb küsimus, miks mitte kaks aastat tagasi ja nüüd, kui olen lahkumas? Miks mitte terve päev, vaid saatuse kiuste neli tunnikest? Elu teab vastust ja ilmselt ka näitab seda. Kallid sõbrad ei kao mitte kunagi. Esimeste tundide olemus, tunne, mis uuest inimesest jääb, mõjutab siiski kogu järgnevat. See vähene oli kvaliteet ja kujutage ette, ma ei suuda hetkel paremast olnust unistadagi! See tõi rohkem rõõmu, kui ette kujutada oleks osanud.
Jõulukuu esimesest päevast algas minu vabadus, aga õnnelik olen pigem muu pärast :) Olen inglisest leidnud kalliskive :P

Ilusat jõulukuu algust!