Viimane kuu nägi mul ette vaid kahte reisi puhkuse ajaks – ühte looduselisse Inglismaa ossa ja teine oma koju Eesti, aga juhtus nii, et kuu aja sisse mahtus veel hea mitu päeva kuskil Inglismaa eripaigus. Olen väga põhjalik etteplaneerija, kes otsuseid viimasele hetkele ei jäta, sest vastupidine on ebameeldiv, aga seekord tekkis mõte laupäeva hommikul, kuna enne lihtsalt polnud aega sellele mõelda. Nimelt otsustasin seekord oma kuludega sõita sadu miile eemale Ida-Inglismaale, et kohtuda onuga, kes oli meeskooriga parasjagu UK-s. Ja pealegi oleksin töö juures pidanud seletusi andes häbenema oma sünnipäeva nädalavahetust, kui see oleks möödunud vaid trenn-nett-(koogi)küpsetamine. Sain neilt juba varakult sünnipäevakaarte ja muidugi lubasin enda poolt esmaspäevaks koogi viia (mille Dave kohe uhkelt vodka-koogina teistele presenteeris). Laupäeva hommikul sai reisimõte eriti tuult tiibadesse, kui mulle just nagu ettenähtult saadeti järgneva kuu töögraafik (esmaspäeval ei pidanud tööle minema). Siiski tulime pühapäeva õhtuks tagasi, et jõuda esmaspäeval valmistada kook, käia trennis ja teha muud olulist. Kogu reis möödus kiirelt nagu esmaspäevgi. Tohutult ringristmikke, teeharusid kiirteede ristumistel, mitmerajalised teed, väljasõiduteede valimised, mõned möödapanekud, ringitiirutamised linnades jne-jne väsitab lõpuks nii ära, et linnade nautimine muutub justkui kohustuslikuks ma-pean-ikka-seal-ka-ära-käima kinnisideeks ja kõige lõpuks ei viitsi enam igale poole sisse sõitagi ega autost välja tullagi. Eks ole Inglismaa linnapoolt juba nähtud ka ja edaspidi tahaksin pigem rõhku panna looduselistele maapiirkondadele. Üldiselt hakkab pilt selginema, et (suur)linnadele pole mõtet aega raisata – harva leiab sealt prügi ja võõramaalaste hulgast loomulikku puhtust ja naturaalsust, mida näeb vaid maakülades ja selle lähedal. Leidsime mõne linna täiesti mõttetuna, nendes kondamise ajaraiskamisena või hakkab silm üldise pildiga ära harjuma, nii et miski enam ei üllata. Näiteks lootsime ülikoolilinnast Cambridge’st palju rohkemat kui seal tegelikult oli. Cambridge iseloomustab kõige paremini sõna jalgratas (pole kohta, kus neid ei oleks ja pigem on tegemist vanamoodsa rattaga, juhtub ka, et tegu on roostes keti või kõveraks löödud esirattaga, kui see üldse rattal küljes veel on). Hinge peale jäi üks pisem linnake Halstead, kust vaid korraks läbi sõitsime, kuna ei leidnud siis aega peatuda ning hiljem see enam tee peale ei jäänud.
Inglastel on ikka igasugu toredaid „maksusid”, Dartford Crossing ülesõidul Thames’i jõest peab tasuma tollimaksu ühe naela (edasi-tagasi siis kaks). Kohta vältida ka ei andnud, sest see on ainuke koht, kust Kenti kandist mandri keskpoolele pääseb, kui just Londoni kaudu ei lähe (mis oleks ringi ja ajakulu tunduvalt suurendanud). Pole päris kindel, aga võimalik, et Londonis sõitmiseks peab samuti mingi spetsiaalne „maks” tasutud olema.
Inglise kultuur näeb ette veel igasugu charity üritused nagu seesamune meeskoori kirikukontsert, mille piletihinnaks oli £10 ja millele lisaks oodati rahaannetusi ka kontserdi vahepeal vastavalt südametunnistusele jookide ja suupistete eest ning ka pärast kontserti lõppu, kui uksel plekkpangidega tädikesed sõbralikult naeratasid. Meil olid tutvused ju sees ja õhtu lõpuks saime niisama muidu ka ühe teise kiriku all tegutsevas sotsiaalpubis (loe: sotsiaaklubis) korralikult suupisteid, kooke ja alkoholijooke. All joovad, peal kahetsevad patte.
Inglastel on ikka igasugu toredaid „maksusid”, Dartford Crossing ülesõidul Thames’i jõest peab tasuma tollimaksu ühe naela (edasi-tagasi siis kaks). Kohta vältida ka ei andnud, sest see on ainuke koht, kust Kenti kandist mandri keskpoolele pääseb, kui just Londoni kaudu ei lähe (mis oleks ringi ja ajakulu tunduvalt suurendanud). Pole päris kindel, aga võimalik, et Londonis sõitmiseks peab samuti mingi spetsiaalne „maks” tasutud olema.
Inglise kultuur näeb ette veel igasugu charity üritused nagu seesamune meeskoori kirikukontsert, mille piletihinnaks oli £10 ja millele lisaks oodati rahaannetusi ka kontserdi vahepeal vastavalt südametunnistusele jookide ja suupistete eest ning ka pärast kontserti lõppu, kui uksel plekkpangidega tädikesed sõbralikult naeratasid. Meil olid tutvused ju sees ja õhtu lõpuks saime niisama muidu ka ühe teise kiriku all tegutsevas sotsiaalpubis (loe: sotsiaaklubis) korralikult suupisteid, kooke ja alkoholijooke. All joovad, peal kahetsevad patte.
