Nüüd olen oma kodus ja meenutan viimaseid päevi Inglismaal.
5. juuli varahommikul sõitsime autoga Canterbury, parkisime selle majade vahele ja jätkasime teekonda bussiga Londonisse. Kuna ühenaelaseid pileteid samale bussile ei saa, sõitsime eraldi – tema veetis päeva Derby’s, mina Londonis.
Londoni kohta võib küll öelda, et see on ülerahvastatud suurlinn, kus põhitänavatel rahvamasside tõttu keskmise käimistempoga liikuda ei saa, sest sinu ees on inimesed, kelle ees on veel kordi-kordi rohkem inimesi. Põikasin sisse ka Primark’i (odavriiete meka), kus oli võimatu midagi ümber sagivate inimeste tõttu üldse näha ja ka ühe riiuli juurest teiseni jõuda, nii et tulin sealt kiiremas korras (ilmselt tunni jooksul) välja. Tegelikult ma poodides ei käinudki, kui välja arvata Primark’is pigem inimeste kui riiete jälgimine ja Tesco Metro, kust üritasin midagi söödavat saada, aga päeva lõpuks nagu ikka olid riiulid juba väga tühjad.
Londonis elada ei tahaks, see oleks lihtsalt enese väsitamine jõhkra ajakuluga. Liiklusel ma pikemalt ei peatu, olen varemgi maininud, et bussiga linnast välja (või vastupidi) saada, tuleb arvestada vähemalt tunniga ning sõidukiridade vahel on tihtipeale vaid sentimeetrid. Ma imestan, kuidas nad suudavad küljepeeglid alal hoida, kui oleksin enda omast ühel kitsal teel peaaegu ilma jäänud (ühel hetkel plaksti küljele käis, hea et painduv oli, sai tagasi välja sirutatud).
Londoni helgemast küljest... pole sel häda midagi – palju ilusaid suurparke (ka kesklinnas) pakkumas vaikust ja rahu möllu ümber, mitmeid iluelemente, stiilipuhtust, vaaterohkust, erikultuure, omapära (nt. Camdeni turg). Ei tea kas see laupäev oli kuidagi eriline (mida ma küll ei usu), aga praktiliselt igal pool midagi toimus (Buckinghami palee ees rahvamassid teada-tuntud päevamarssi jälgimas, vabameelsete inimeste karneval Baker Streetil, kontsert Hyde pargis jne). Mina marssi ei näinud, sest tohutu tualetitung pani mind meeletu kiirusega tormama läbi turistihordide kuhugi privaatsemasse kohta ja lõpuks kükkasin ühe minipargi poolhõreda põõsasheki alla (ime, et keegi lähemalt ei möödunud).
Iga nurga peal pidin kaarti lappama, aga ka sellega õnnestus mul mitu korda valele teele sattuda ja päeva lõpuks valutasid nii õlad, selg kui jalad kümmekond läbikäidud kilomeetri, raske seljakoti ja juba eelnevalt suht-koht põhjatuks tallatud kingade tõttu.
Huvitava seigana juhtusid ühed eesti noored minu kõrvale pargipingile einestama ja niisama jalgu puhkama. Puhtalt uudishimust ja muidu tahtsin eesti keelt kuulda ja kuulata ning teada saada, millest eestlased omavahel räägivad, kui ei tea, et teine oma on kõrval. Jäingi pealtkuulajaks, sest alles lõpus ennast paljastada oleks juba imelik tundunud. Tühja sest, sest eestlasi on Londonis päris palju ja eriti suvisel ajal.
Öösel pool üks jõudsin Derby’sse ja bioloogilise kella tõttu ärkasin harjumuspäraselt 5.30.
Pühapäeva hommikul Derbyshire's (Peak District’is) kallas vihma ja igast kingavahest pressis sisse inglise külateede pori ja põldude muda, mida jätkus rohkelt ka püksisäärtele, aga hei, päev oli tore sõltumata läbivettinud püksisäärtest ja lirtsuvatest jalgadest libedatel, mudastel ning teravatel kivirahnudel.
Sõnadest tuleb puudus, kui hakata siinkohal kirjeldama inglise külakesi looduse omapära keskel. Silm puhkas ja vaim kosus füüsiliselt mitte väga kerge retke ajal. Pealegi pärastlõunal tuli ka päike välja ning saime tusaste fotode hulka ka kirkamaid pilte (üle 1000 pildi sorteerimise jätsin hea meelega unest jagusaamiseks lennujaamas ootamisel).
Kingad olid üpris puru, jalad välja puhkamata ja hommikune uni jube magus, kui tuli veel pool päeva Londoni melus vastu pidada. Pärastlõunast hakkas tugevalt vihma kallama ja harva nägime pilve tagant päikest paistmas. Põhimõtteliselt sadaski kella neljast seitsmeni jutti ning ma ei hoolinudki suurt enam poole põlveni läbivettinud pükstest, kive täis kingadest, kui nendega loikudest läbi loivasin ega tuulest, mis keebi kapuutsi ikka ja jälle peast pühkis. Jalatallad valutasid kohutavalt, aga kesklinnast eemalejääv Tower Bridge tuli oma silmaga üle vaadata. Teele jäid seekord veel Westminister Abbey, Big Ben, St. James park, Buckinghami palee jt.
London on pintsaklipslaste linn, lõuna pausi ajal nägin paljusid linnatänavatel ringi liikumas ja pargis einestamas. Kuna Londonis palju ringi käia ei jõudnud, otsustasime kunagi tagasi minna. Loodetavasti siis, kui ka ilm on helgem.
Kuigi õhtul tuli ka päike lõpuks välja, oli minul aeg UK-ga kaheks nädalaks hüvasti jätta. Lennujaama jõudsin peale kümmet õhtul. Inimesi oli hilisest ajast hoolimata palju, osad magasid pinkidel või kaasa võetud madratsitel põrandal, teised mängisid kaarte, lugesid raamatut, istusid internetis või kohvikutes ja osad vaatasid niisama uneleval pilgul... nagu minagi, uni kippus vägisi peale. Kas saab magamata üle elada öö lennujaamas, kui selja taga on kolm varahommikust hilisööni kümneid ja kümneid kilomeetreid läbitallatud päeva raskete kottide tassimisest valutavate lihaste ja jalgadega, kümmekond bussi vahetamist, kui enne seda on veel kuu jagu pikki väsitavaid töö- ja trennipäevi olnud? Ja tühja sellest neljandast sõidusolemise päevast enne veel kui oma koduvärast sisse astuda saan. Sai küll üleval oldud, oma kotil silm peal hoitud ja üleliigsed pildid kustutatud. Läpakas tegutsemine oli ainus, mis mind üleval hoidis ja pärast aku tühjakssaamist heitlesin juba tõsiselt unega. Õnneks hakkasin pärast nelja ennast check-in’iks ja turvakontrolliks valmistama ning kuluski tund, et saabujate poolelt lahkujate poolele saada. Seljakott kaalus üle 6 kilo ja turvakontrollis ladusin kõik oma tehnika kasti välja (seda ikka oli) ning lisasin igaks juhuks pudeli ka, sest kotis oleks võinud see kahtlust äratada. Ütlesin umbes no liquid, just some powder (ei ole vesi, ainult mingi pulber)... turva vaid loksutas pudelit ega tahtnud täpsemalt teadagi, mis pulber... :D Läbivettinud ja räbalaks käidud kingad pidin ka samasse kasti panema, võibolla need aitasidki mul kiiremini kogu see krämpel sellel pikemalt peatumata edasi lasta :D
Kui oma lennu väravasse lõpuks sain, olid tuttavad näod juba ees. Ses mõttes tuttavad, et tüüpilised eestlased – valdavalt omaette apaatselt, mossis ja pahurate nägudega. Juba UK lennujaamas oli üks torisev, manitsev ja hädaldav ema, Tallinna bussijaamas väheke nähvav klienditeenindaja, toidupoes vananaise peale häält tõstev tülpinud müüja ja kiirliinil iroonitsev bussijuht. Kas sellist Eestit ma siis tahtsingi...? Tundsin ennast positiivse ja energilise natuurina, kes ette-taha vabandab ja tänab, aga teised ei tee väljagi. Inglismaal tunnen ennast vastupidiselt – kõik oleneb taustsüsteemist. Õnneks sain positiivse kogemuse kodulinna postkontorist, kus töötas igati viisakas, võibolla isegi natuke ülepingutav klienditeenindaja.
Kodus olemisest nii palju, et pole jõudnud oma asju veel täielikult lahti pakkida ega kodus suurt ollagi. Koer on paksuks söödetud ja sama juhtub vist minugagi :D Täna sõin maasikaid, vaarikaid ja mustsõstraid ning palju-palju muud paremat. Kahjuks pole veel tomateid ja alles esimesed kurgid valmivad. Rattaga tegin esimese väikese tiiru ümber Tamula järve (meeldiv üllatus oli kogu teekonna asfalteeritud pinnas). Tunne on nagu poleks kodust ära olnudki, sest kõik on nii oma. Ja meeldivalt vaikne on...
5. juuli varahommikul sõitsime autoga Canterbury, parkisime selle majade vahele ja jätkasime teekonda bussiga Londonisse. Kuna ühenaelaseid pileteid samale bussile ei saa, sõitsime eraldi – tema veetis päeva Derby’s, mina Londonis.
Londoni kohta võib küll öelda, et see on ülerahvastatud suurlinn, kus põhitänavatel rahvamasside tõttu keskmise käimistempoga liikuda ei saa, sest sinu ees on inimesed, kelle ees on veel kordi-kordi rohkem inimesi. Põikasin sisse ka Primark’i (odavriiete meka), kus oli võimatu midagi ümber sagivate inimeste tõttu üldse näha ja ka ühe riiuli juurest teiseni jõuda, nii et tulin sealt kiiremas korras (ilmselt tunni jooksul) välja. Tegelikult ma poodides ei käinudki, kui välja arvata Primark’is pigem inimeste kui riiete jälgimine ja Tesco Metro, kust üritasin midagi söödavat saada, aga päeva lõpuks nagu ikka olid riiulid juba väga tühjad.
Londonis elada ei tahaks, see oleks lihtsalt enese väsitamine jõhkra ajakuluga. Liiklusel ma pikemalt ei peatu, olen varemgi maininud, et bussiga linnast välja (või vastupidi) saada, tuleb arvestada vähemalt tunniga ning sõidukiridade vahel on tihtipeale vaid sentimeetrid. Ma imestan, kuidas nad suudavad küljepeeglid alal hoida, kui oleksin enda omast ühel kitsal teel peaaegu ilma jäänud (ühel hetkel plaksti küljele käis, hea et painduv oli, sai tagasi välja sirutatud).
Londoni helgemast küljest... pole sel häda midagi – palju ilusaid suurparke (ka kesklinnas) pakkumas vaikust ja rahu möllu ümber, mitmeid iluelemente, stiilipuhtust, vaaterohkust, erikultuure, omapära (nt. Camdeni turg). Ei tea kas see laupäev oli kuidagi eriline (mida ma küll ei usu), aga praktiliselt igal pool midagi toimus (Buckinghami palee ees rahvamassid teada-tuntud päevamarssi jälgimas, vabameelsete inimeste karneval Baker Streetil, kontsert Hyde pargis jne). Mina marssi ei näinud, sest tohutu tualetitung pani mind meeletu kiirusega tormama läbi turistihordide kuhugi privaatsemasse kohta ja lõpuks kükkasin ühe minipargi poolhõreda põõsasheki alla (ime, et keegi lähemalt ei möödunud).
Iga nurga peal pidin kaarti lappama, aga ka sellega õnnestus mul mitu korda valele teele sattuda ja päeva lõpuks valutasid nii õlad, selg kui jalad kümmekond läbikäidud kilomeetri, raske seljakoti ja juba eelnevalt suht-koht põhjatuks tallatud kingade tõttu.
Huvitava seigana juhtusid ühed eesti noored minu kõrvale pargipingile einestama ja niisama jalgu puhkama. Puhtalt uudishimust ja muidu tahtsin eesti keelt kuulda ja kuulata ning teada saada, millest eestlased omavahel räägivad, kui ei tea, et teine oma on kõrval. Jäingi pealtkuulajaks, sest alles lõpus ennast paljastada oleks juba imelik tundunud. Tühja sest, sest eestlasi on Londonis päris palju ja eriti suvisel ajal.
Öösel pool üks jõudsin Derby’sse ja bioloogilise kella tõttu ärkasin harjumuspäraselt 5.30.
Pühapäeva hommikul Derbyshire's (Peak District’is) kallas vihma ja igast kingavahest pressis sisse inglise külateede pori ja põldude muda, mida jätkus rohkelt ka püksisäärtele, aga hei, päev oli tore sõltumata läbivettinud püksisäärtest ja lirtsuvatest jalgadest libedatel, mudastel ning teravatel kivirahnudel.
Sõnadest tuleb puudus, kui hakata siinkohal kirjeldama inglise külakesi looduse omapära keskel. Silm puhkas ja vaim kosus füüsiliselt mitte väga kerge retke ajal. Pealegi pärastlõunal tuli ka päike välja ning saime tusaste fotode hulka ka kirkamaid pilte (üle 1000 pildi sorteerimise jätsin hea meelega unest jagusaamiseks lennujaamas ootamisel).
Kingad olid üpris puru, jalad välja puhkamata ja hommikune uni jube magus, kui tuli veel pool päeva Londoni melus vastu pidada. Pärastlõunast hakkas tugevalt vihma kallama ja harva nägime pilve tagant päikest paistmas. Põhimõtteliselt sadaski kella neljast seitsmeni jutti ning ma ei hoolinudki suurt enam poole põlveni läbivettinud pükstest, kive täis kingadest, kui nendega loikudest läbi loivasin ega tuulest, mis keebi kapuutsi ikka ja jälle peast pühkis. Jalatallad valutasid kohutavalt, aga kesklinnast eemalejääv Tower Bridge tuli oma silmaga üle vaadata. Teele jäid seekord veel Westminister Abbey, Big Ben, St. James park, Buckinghami palee jt.
London on pintsaklipslaste linn, lõuna pausi ajal nägin paljusid linnatänavatel ringi liikumas ja pargis einestamas. Kuna Londonis palju ringi käia ei jõudnud, otsustasime kunagi tagasi minna. Loodetavasti siis, kui ka ilm on helgem.
Kuigi õhtul tuli ka päike lõpuks välja, oli minul aeg UK-ga kaheks nädalaks hüvasti jätta. Lennujaama jõudsin peale kümmet õhtul. Inimesi oli hilisest ajast hoolimata palju, osad magasid pinkidel või kaasa võetud madratsitel põrandal, teised mängisid kaarte, lugesid raamatut, istusid internetis või kohvikutes ja osad vaatasid niisama uneleval pilgul... nagu minagi, uni kippus vägisi peale. Kas saab magamata üle elada öö lennujaamas, kui selja taga on kolm varahommikust hilisööni kümneid ja kümneid kilomeetreid läbitallatud päeva raskete kottide tassimisest valutavate lihaste ja jalgadega, kümmekond bussi vahetamist, kui enne seda on veel kuu jagu pikki väsitavaid töö- ja trennipäevi olnud? Ja tühja sellest neljandast sõidusolemise päevast enne veel kui oma koduvärast sisse astuda saan. Sai küll üleval oldud, oma kotil silm peal hoitud ja üleliigsed pildid kustutatud. Läpakas tegutsemine oli ainus, mis mind üleval hoidis ja pärast aku tühjakssaamist heitlesin juba tõsiselt unega. Õnneks hakkasin pärast nelja ennast check-in’iks ja turvakontrolliks valmistama ning kuluski tund, et saabujate poolelt lahkujate poolele saada. Seljakott kaalus üle 6 kilo ja turvakontrollis ladusin kõik oma tehnika kasti välja (seda ikka oli) ning lisasin igaks juhuks pudeli ka, sest kotis oleks võinud see kahtlust äratada. Ütlesin umbes no liquid, just some powder (ei ole vesi, ainult mingi pulber)... turva vaid loksutas pudelit ega tahtnud täpsemalt teadagi, mis pulber... :D Läbivettinud ja räbalaks käidud kingad pidin ka samasse kasti panema, võibolla need aitasidki mul kiiremini kogu see krämpel sellel pikemalt peatumata edasi lasta :D
Kui oma lennu väravasse lõpuks sain, olid tuttavad näod juba ees. Ses mõttes tuttavad, et tüüpilised eestlased – valdavalt omaette apaatselt, mossis ja pahurate nägudega. Juba UK lennujaamas oli üks torisev, manitsev ja hädaldav ema, Tallinna bussijaamas väheke nähvav klienditeenindaja, toidupoes vananaise peale häält tõstev tülpinud müüja ja kiirliinil iroonitsev bussijuht. Kas sellist Eestit ma siis tahtsingi...? Tundsin ennast positiivse ja energilise natuurina, kes ette-taha vabandab ja tänab, aga teised ei tee väljagi. Inglismaal tunnen ennast vastupidiselt – kõik oleneb taustsüsteemist. Õnneks sain positiivse kogemuse kodulinna postkontorist, kus töötas igati viisakas, võibolla isegi natuke ülepingutav klienditeenindaja.
Kodus olemisest nii palju, et pole jõudnud oma asju veel täielikult lahti pakkida ega kodus suurt ollagi. Koer on paksuks söödetud ja sama juhtub vist minugagi :D Täna sõin maasikaid, vaarikaid ja mustsõstraid ning palju-palju muud paremat. Kahjuks pole veel tomateid ja alles esimesed kurgid valmivad. Rattaga tegin esimese väikese tiiru ümber Tamula järve (meeldiv üllatus oli kogu teekonna asfalteeritud pinnas). Tunne on nagu poleks kodust ära olnudki, sest kõik on nii oma. Ja meeldivalt vaikne on...
